Ma tunnen ennast täna veidi nagu onu Klaus. See rännukoer. Et "muutkut reisid möeda maa- illma ringi, sellal kut teised koerad ja rebased siin muutkut aga leiutavad igatvärki seadeldisi." Mitu korda sai Rootsis käidud kui Pärnus olime.
Nii ka täna, läbi Rootsi Pärnumaalt Rapla-, Harju-, Lääne- ja jälle Rapla- ja Läänemaa kaudu siia, asustamata saarele jõudsime.
Olgugi et saar ise peaks justkui Eesti saartest asustatuim olema.
Südamedaamile meenutas see saun Jim Knopfi, kes veekindlaks tehtud auruveduriga mööda merd seiklusi seilas.
(Kas sa, armas lugeja (tervitan teid kõiki kolme!), tead, kas see on maakeeles ka olemas? Tahaks, et on.)
Mulle meenutas tema meenutus hoopis nõukaaegseid venekeelseid suure pehmes köites raamatuid, mille mu isa meie jaoks rida-realt ära tõlkis. Trükitähtedega, et kolme-neljane mina ka saaks lugeda.
Peategelane on silme ees, aga muud ei meenu.
(Kas sulle, armas lugeja (lehvitan nagu Forrest Gump laeva pealt leitnant Danile), meenub midagi sellist?)
Ja lõpetuseks siia veel, kuidas 27 minutiga võib valgest pardikesest saada roosa elevant.
Enne:
Pärast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar