Vaatan siin praegu kolmandat hooaega “The Handmaid’s Tale’ist”, lihtsalt selleks, et kui sari välja tuli, polnud Atwood veel “Testamente” kirjutanud ja ma lihtsalt ei suutnud.
Aga “Testamendid”, olgugi et mitte samas mastaabis kirjanduslik meistriteos kui "Teenijanna lugu"*, andis lootust. Sidus veidi lahtisi niidiotsi ja andis lootust.** Lugesin muidugi kohe, kui välja tuli, aga pidin ikka pikalt seedima (ja oma isikliku elulise teraapiaga piisavalt samme tegema), et sarja vaadata.
Nüüd mõtlen, peale umbes nädalat (siis kui hakkasin uuesti sarja vaatama) hirmuunenägusid, kus pean oma lapsi erinevates düstoopiamaailmades päästma asjade pärast, mis äärmuslaste arust patud on (khm, näiteks mu vasakpoolsed vaated ja muu seesugune), et kas tasub jätkata. Viis hooaega peaks hetkel väljas olema.
Seega, armas lugeja - kas tasub?
Ktnxbye
Mulle tundub, et siia sobib hästi pilt tänahommikusest päikesetõusust teispool maisipõldu (hello, “Maisi lapsed”!) See on kohe kodu juures meil siin. Much creepy, very ick.
~~~~~~~~~~~~~
* Kui tahaksid lugeda midagi samas mastaabis, siis loe Naomi Aldermani “The Power” (ma ei leia eestikeelset pealkirja - kas tõesti pole tõlgitud? Jeesus, Maarja, Joosep ja apostlid, tõlgitagu!). Alderman olevat Atwoodile enne avaldamist kirjutanud ja küsinud, et kas tasub avaldada või on liig, mispeale Atwood vastas, et wowie, naine, kohe avalda! Meil on seda vaja! (Sarja pole vaadanud, ei oska soovitada.)
** Kui tahad peale “Poweri” lugemist, või lihtsalt lugeda midagi Aldermanilt, mis annab lootust, siis loe “The Future” läbi. Sobib ka õrnale hingele. Soovitasin seda juba enne oranži pontsiku (hüüdnimekrediit Enele siit postitusest) teist ametiaega ja nüüd soovitan veel rohkem. Alderman on hea.
Soovitama midagi ei hakka, sest ma olen Atwoodilt ainult ühe raamatu läbi lugenud ja rohkem pole riskima hakanud :-) Selle esimese juurde jõudsin, sest meil ju siin teispool ookeani sama karva pass. Kuna ta mulle ei istunud, siis pole ka ühtegi sarja vaadanud. Alguses arvasin, et häbi-häbi! Kuidas nii?! Ikkagi maailmakuulus ja puha, aga mulle ta ei istu. Liiga hinge kraapiv. Mingeid muid argumente oli veel, aga enam ei mäletagi. Äkki naiste allaheitlikkus. Arvestades, et mul oli siin üks minu ema vanune eestlanna, suur feminist ja muidu ka kõrgelt haritud, minuga ühes paadis, siis ei tundnud end enam nii halvasti. Samas tunnistan, et nooremana oleks ehk rohkem hinnanud.
VastaKustutaPeaksin äkki Aldermani ette võtma. Ei mäleta, et oleksin lugenud.