… Et see va “Väike lord Fauntleroy”.
Meenutasin, kuidas me algkoolis lugemispäevikut pidime kirjutama, igaüks nii nagu oskas. Mina kirjutasin pealkirja, autori, peamised tegelased ja mis mulle meeldis (ja ei meeldinud) ja joonistasin pildi kõige meeldejäävamast stseenist. (Pinginaaber kirjutas pealkirja, autori ja minisisukokkuvõtte, mis mu jaoks tundus lati alt läbijooksmisena, sest duh, sisu jah, aga kuidas SINA sellest aru said ja mida SINA sellest arvasid? Aga talle ei meeldinud sünnipäevakingiks raamatuid saada, missa siuksest ikka.)
Ja siis mõtlesin, kuidas ma sellest le enfant le roy’st oleksin kirjutanud, alustades tegelastega ja Fauntleroy nime etümoloogiaga ja… mis selle pr Erroli ehk Kallima nimi oligi…?
Ei olnudki. Oli Kallim ja pr Errol. Kõik. Defineeritud poja ja abikaasa läbi, naine ise oli ingellikult täiuslik anum abikaasa geenide edasikandmiseks. Dabelju tii eff?!
Ja autor on ise ka naine. Maivõi. Lihtsalt.
Isegi vanaisa koeral oli oma nimi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar