pühapäev, 15. veebruar 2026

Shelby Van Pelt “Erakordselt taibukad olevused”

Mu seitsmesel on koolist üks seitsmene, horvaadist sõbrants, suvitavad seal, mereääres, nagu korralikud horvaadid ikka. (Meie ka suvitame kodumaise mere ääres, eks, ikkagi isamaa pääsukesed). Mereääres, aga sõbrants oli suve jooksul meres viis minutit ja pärast esimest korda rohkem ei läinud. Sest et üks erakordselt taibukas olevus oli ta seitsmeaastast säärekest riivanud. Mul hakkas seda lugu kuuldes kohe hea meel meie madalate, adruste ja tuuliste-jahedate randade üle. Ei ole kaheksajalgu, ei haisid, meie miniatuursed millimallikad ei kõrveta ega midagi. 


“Erakordselt taibukates olevustes” on üheks peategelaseks Vaikse ookeani hiidkaheksajalg. Siis on veel vanaproua, kes töötab akvaariumihoones koristajana. Ja kolmas peategelane on noormees, kes on liiga nutikas, et eluga sujuvalt toime tulla. Muidugi selgub lõpuks, kuidas nad omavahel seotud on. Mängus on ka ühe ja teise peategelase armuelu. 

Väga hea lugemine. Päriselt. Mul tekkis muidugi küsimus, et kui eluga puntras peategelane või peategelase linna sattuv eluga puntras tulevane silmarõõm teevad raamatust “naisteka”, siis kas see raamat on ka naistekas? Või erakordselt taibukas olevus ühe peategelasena annab sellele “päris kirjanduse” staatuse? Eneseotsingud ja idukestest arenev romanss on ju ka siin. Te vist juba aimate, et mulle ei istu selline lahterdamine, naistekad vs kirjandus, fantaasiakirjandus vs romantaasia… 

Erakordsel taibukas olevus: Vaikse ookeani hiidkaheksajalg.

Surfitüdruk oli vahva. Tema tiinekast poeg oli täielik tiinekas. See, kuidas me vananeme. Kuidas kõigil on oma taak, mis teeb neist need, kes nad parasjagu on. Isegi kaheksajalgadel. Kuidas me saame siiski teha paremaid otsuseid, pärast pikka rida halbu otsuseid. Kuidas tuleb kuulata oma sisetunnet. Kuidas ilukirjanduse lugemine teeb inimesest inimese. Mõtleva, tundva, empaatiavõimelise inimese. Ma tean inimesi, kes üldse ei loe, ja inimesi, kes ei loe ilukirjandust. Kinnitan, nad ei ole … inimlikud inimesed.

Isegi kaheksajalad on inimlikumad.

laupäev, 14. veebruar 2026

Valentinipostitus! Triinu Meres “Südamelugu”

Südant saab kinkida ja kaotada, südant saab võita või varastada.



Selles loos varastatakse. Mulle meeldib, kuidas Triinu* võtab mõne tavalise mõtte või ütlemise ja siis lihtsalt läheb sellega omas suunas. Mitte et selles minemises midagi lihtsat oleks, kirjutamine on üks raskemaid ameteid. Selleks seda nimetataksegi kutsumuseks. Sa ei hakka õpetajaks, kui sul pole sisemist sundi. Sa ei kirjuta, kui sa vastasel juhul lõhki ei läheks.

“Südamelugu” lugesin esimest korda “Vikerkaarest”. See oli siis, kui ma olin just “Kuningate tagasitulekut” lugenud ja igatsesin veel Triinu loodud maailmu. Seekord tuletasin valentinipäeva puhul meelde “Teistmoodi tavalisest”. Oli paljugi, mis oli meelest läinud! Nii et ülelugemine oli nagu oleks kelleltki uued silmad saanud (loo vaimus).

Mis siis, kui keegi varastab su südame? Olete lähedased, armumise mesinädalaperioodis, juttu ja seksi jätkub lõputult ja läheb meelestki süüa-juua. Ja siis ükshetk ärkad üksi, seest tuim. 

Ma tahaks, et ma saaks oma depressioonile (või vähemalt endisele ülemusele, kes viimse vaimse vaiba jalge alt tõmbas, aga tema ei vääriks isegi sellist tähelepanu) teha nii nagu siin loos. Kuigi, kuigi. Siis lõpetaksin samamoodi, kui siin loos. Kas ma leian igalt poolt metafoore depressioonile, sest mul on käes depressiivne haamer ja seega näen igal pool depressiooninaelu?

Ma mäletasin ainult loo ideed, kui selle valentinipostituseks valisin - aga sobib ju suurepäraselt püha Valentinuse mälestuseks. Ei loobitud teda surnuks punaste roosidega ega söödetud surnuks šokolaadisüdametega, mida oleme harjunud valentinipäevaga** seostama.

Varastatud südamest igatahes head nahka ei saa.

Mina usun südame vabasse kinkimisse. Isegi mitte võitmisse, sest see viitab, et kusagil on kaotajad. Aga kui sa oled valmis oma südame kinkima, sellest südamedaamile (FAIN, või südamerüütlile) teada annad ja lood tingimused, et ka tema vabast tahtest ja omal soovil sulle oma südame kingib… siis tuleb üks hea ja korralik nahk, mis hoiab elu lõpuni südamed soojas.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
* MA TEAN, ma lähen sama seksistliku kõnekasutuse õnge, millesse meid siin ilmas proovitakse suruda 😭 No et naispoliitik on Kaja või Kristiina ja meespoliitik on Ansip ja Rüütel ja nii edasi. No ja et Rüütlid pole Rüütlid, vaid Ingrid ja Rüütel. Kas Triinu või Meres? Paluks siinkohal nõu, armas autor! Kuidas sulle endale rohkem istub? Siis tean edaspidi arvestada!

** Valentinipäev on siin, Belgias, väga ameerikalik. Alles praegu hakkavad äärealadel tegutsevad aeglase-elu-ajakirjad rääkima Soome (ja Eesti) stiilis sõbrapäevast. Mitte überromantika, vaid emmelgem oma sõpru. Öelgem oma sõpradele, et me neid armastame. Sõbrapäev on igatahes parem, kui armsamale korra aastas lilli tuua. 

neljapäev, 5. veebruar 2026

R.F. Kuang “Katabaas”

Ma õppisin uue sõna. Katabaas eesti keeles ja katabasis inglises. Ma ei julenud raamatu lõpuni guugeldada, mis see tähendab, juhuks kui spoilerid ette juhtuvad. Aga tagakaanel ütleb juba sõnaseletuse ära - põrgusse lähevad. Ja pealkiri tähendabki seda - retk allilma. 

Raamatut lugesin inglises. See oli naljakas - mitte raamat, selleni ma alles jõuan - vaid see, kuidas raamat oli neitsilikult nelinurkne ja igast küljest sile, enne kui mina selle endale koju tõin, aga kui raamat läbi sai, siis polnud sellel enam ühtki siledat külge ega nurgelist nurka. Kohvitassialus, vannislugemine, sada eri asja eri ajahetkedel järjehoidjaks, kiire kottitoppimine õiges trammipeatuses jms. Praegu on riiulis raskuse all lillepressiks. Milline lugeja sina oled - kas raamatusõber või… raamatusõber?

IGATAHES.


Kui “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega” oli veel pooleli, oli raamat veel sile ja nägus, nagu juuresolevalt nähtub. Ilm kiskus siiski juba sobivalt kuhugi “jäätunud põrgu” kanti. Imeilus, toasoojast.


Aga raamatu juurde. Mõnus alternatiivtänapäev! Alice Law on lõpetamas doktorikraadi Cambridge’is, analüütilise maagia valdkonnas, kui tema juhendaja, valdkonna juhtiv professor*, ootamatult otsa leiab. Ilma selle kindla juhendajata pole suurt tulevikulootust, just too allkiri diplomil ja soovituskirj avanuks kõik uksed. Niisiis pole muud midagi, kui talle põrgusse järele, nagu vanakreeka legendides, ainult et mitte armastuse vaid allkirja pärast. Temaga liitub kaaskannataja, samuti professori õpilane, samadel põhjustel.

Põrgu kirjeldusi on eri kultuuride müütides ju küll, ammukadunud uskumustest kristluseni, sumeri kirjast vana hea TS Eliotini.** Nii et teatavad teekaardid on olemas, ei pea pimesi minema.

Mulle meeldis selles raamatus seiklus ise, MUIDUGI. Frenemies stiilis kaasseiklejad. Nagu “Pulmarahvagi” puhul, meeldisid mulle kirjanduslikud viited üle kõige (mis sa muud ikka raamatukoist ja booknerd’ist ootad, onju.) Okei, vanakreeka müüdid ja budistlikud uskumused ja vana hea Dante, aga panna “The Waste Land” samma sappa - geniaalne! Seda meile küll ei “Inglise kirjandus III” ega “20. sajandi modernistliku kirjanduse” kursusel ei õpetatud, kui mõlemas üksipulgi “Ahermaad” läbi võtsime. Mis mõttevälgatus! Mis elevus! Midagi uut! Tõsimeeli, ilma irooniata, sellised asjad on minu jaoks nagu lapsed Epsteini sõpradele. 

Mulle meeldib, kui raamat paneb pea tööle, innustab omi mõtteid uutele radadele. Ja õpetab uusi sõnu. Tunned kohe, kuidas aju mühinal areneb nagu kaheaastasel, kes just guaššvärve kätega seinale laiali määrib. Nendel on muidugi see mühisev areng igapäevane, meie, vanainimesed, peame pingutama, et neid hetki leida ja märgata.

“Katabaas”, viis tärni viiest, pani vanainimese mõtlema, kirjutaksin GoodReadsi, kui sinna arvustusi kirjutaks ja kui seda üldse veel kasutaksin. See on ju ka ühe maailma peapahalase Amazoni oma. Kasutan nüüd hoopis StoryGraphi, naisterahva loodud ja lisaks näitab palju rohkem ja palju põnevamalt lugemisstatistikat.

————————

* “Pulmarahvast” õppisin samuti uue sõna. Mitte samas mõttes nagu “katabaas” on uus sõna, vaid pigem tuletas too raamat ammu unustatud hea sõna meelde. Nimelt see professor, keda põrgust minnakse tagasi tooma, on üks ilge sitavikat. Paremat sõna tema jaoks pole. Aitäh, “Pulmarahva” tõlkija Piret Lemetti!


** Muide: