Ma õppisin uue sõna. Katabaas eesti keeles ja katabasis inglises. Ma ei julenud raamatu lõpuni guugeldada, mis see tähendab, juhuks kui spoilerid ette juhtuvad. Aga tagakaanel ütleb juba sõnaseletuse ära - põrgusse lähevad. Ja pealkiri tähendabki seda - retk allilma.
Raamatut lugesin inglises. See oli naljakas - mitte raamat, selleni ma alles jõuan - vaid see, kuidas raamat oli neitsilikult nelinurkne ja igast küljest sile, enne kui mina selle endale koju tõin, aga kui raamat läbi sai, siis polnud sellel enam ühtki siledat külge ega nurgelist nurka. Kohvitassialus, vannislugemine, sada eri asja eri ajahetkedel järjehoidjaks, kiire kottitoppimine õiges trammipeatuses jms. Praegu on riiulis raskuse all lillepressiks. Milline lugeja sina oled - kas raamatusõber või… raamatusõber?
IGATAHES.
Kui “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega” oli veel pooleli, oli raamat veel sile ja nägus, nagu juuresolevalt nähtub. Ilm kiskus siiski juba sobivalt kuhugi “jäätunud põrgu” kanti. Imeilus, toasoojast.
Aga raamatu juurde. Mõnus alternatiivtänapäev! Alice Law on lõpetamas doktorikraadi Cambridge’is, analüütilise maagia valdkonnas, kui tema juhendaja, valdkonna juhtiv professor*, ootamatult otsa leiab. Ilma selle kindla juhendajata pole suurt tulevikulootust, just too allkiri diplomil ja soovituskirj avanuks kõik uksed. Niisiis pole muud midagi, kui talle põrgusse järele, nagu vanakreeka legendides, ainult et mitte armastuse vaid allkirja pärast. Temaga liitub kaaskannataja, samuti professori õpilane, samadel põhjustel.
Põrgu kirjeldusi on eri kultuuride müütides ju küll, ammukadunud uskumustest kristluseni, sumeri kirjast vana hea TS Eliotini.** Nii et teatavad teekaardid on olemas, ei pea pimesi minema.
Mulle meeldis selles raamatus seiklus ise, MUIDUGI. Frenemies stiilis kaasseiklejad. Nagu “Pulmarahvagi” puhul, meeldisid mulle kirjanduslikud viited üle kõige (mis sa muud ikka raamatukoist ja booknerd’ist ootad, onju.) Okei, vanakreeka müüdid ja budistlikud uskumused ja vana hea Dante, aga panna “The Waste Land” samma sappa - geniaalne! Seda meile küll ei “Inglise kirjandus III” ega “20. sajandi modernistliku kirjanduse” kursusel ei õpetatud, kui mõlemas üksipulgi “Ahermaad” läbi võtsime. Mis mõttevälgatus! Mis elevus! Midagi uut! Tõsimeeli, ilma irooniata, sellised asjad on minu jaoks nagu lapsed Epsteini sõpradele.
Mulle meeldib, kui raamat paneb pea tööle, innustab omi mõtteid uutele radadele. Ja õpetab uusi sõnu. Tunned kohe, kuidas aju mühinal areneb nagu kaheaastasel, kes just guaššvärve kätega seinale laiali määrib. Nendel on muidugi see mühisev areng igapäevane, meie, vanainimesed, peame pingutama, et neid hetki leida ja märgata.
“Katabaas”, viis tärni viiest, pani vanainimese mõtlema, kirjutaksin GoodReadsi, kui sinna arvustusi kirjutaks ja kui seda üldse veel kasutaksin. See on ju ka ühe maailma peapahalase Amazoni oma. Kasutan nüüd hoopis StoryGraphi, naisterahva loodud ja lisaks näitab palju rohkem ja palju põnevamalt lugemisstatistikat.
————————
* “Pulmarahvast” õppisin samuti uue sõna. Mitte samas mõttes nagu “katabaas” on uus sõna, vaid pigem tuletas too raamat ammu unustatud hea sõna meelde. Nimelt see professor, keda põrgust minnakse tagasi tooma, on üks ilge sitavikat. Paremat sõna tema jaoks pole. Aitäh, “Pulmarahva” tõlkija Piret Lemetti!
** Muide:
