Roosa raamat: “Moxie”, “Weyward” ja “Bunny”

“Weyward” on eesti keeles sama pealkirjaga, teisi minu otsingud eesti keeles ei leidnud. Aga “Bunny” võiks olla “Jänku” ja “Moxie” näiteks “Söakas”.

Pidin alustama punasega nagu vikerkaar, aga ometi olin roosad lugemata raamatud vasakusse serva ladunud. Olgu siis roosa.

“Moxie” on sarjana ka, aga nagu enamasti ikka, tasub raamatu lugemise ja sarja vaatamise vahele jätta piisavalt aega laagerdumiseks, ükskõik kummast sa alustad. (Nali, muidugi raamatust alustad!) Kaas on roosa, aga soovitaks igale (eel-)tiinekale oma elus. Ja igaühele, kes on kunagi (eel-)tiinekas olnud. Kuidas leida oma hääl? Kuidas leida oma vägi? Kuidas seista enda eest ja selle eest, mis sinu meelest õige? 

Igavesti vinge GRRRRL power lugemine.

“Bunny” on satiiriline sisevaade ühe uhke ülikooli uhke kirjandusprogrammi õpilaste maailma. Ma küll ei õppinud kirjutamist, aga filoloogina ja Eesti mõttes “uhke” ülikooli tudengina oli äratundmishetki küll piisavalt, et oleks kogu oma veidruses samastatav. Soovitan! Ja sellele olla järg ka. I love you, Bunny! I love you, too, Bunny! Café au lait mocca, palun! 

Samas, satiir või mitte, keegi ei keela sul olla sina ise, milline iganes sa siis mis tahes ajahetkel oled. Selles mõttes ka ikka täiega girl power.

Ja “Weyward”. Leidsin selle eestikeelsest bookstagrammist, aga lugesin inglises. Ega saanud käest panna enne, kui läbi sai. Mis oleks rohkem GRRRRL power ja naisvägi kui “nõiad” ja looduse rütmis elamine? Mulle meeldivad herstory raamatud ja ajaloo läbivaatamine läbi nende silmade, kes toona seda kirja ei pannud (ehk et mis võis valgete puritaanmeeste sõnade taga tegelikult olla?) Sekka suguvõsasaagat ja iseenda leidmist ja enda ja kallite eest seismist. Endaga leppimist. 

Kaks viimast lugesin e-raamatuna, esimese paberil ja kinkisin edasi oma toona eelteismelisele (nüüdseks täisteismelisele) lähisugulasele. Kas ta seda luges? Pole aimugi. Tänapäeval loetakse vist teistsuguseid asju. Aga mulle meeldis ja ma oleks tahtnud seda (eel-)teismelisena lugeda ja igatahes kui tal see veel alles, siis ta vast vahel mõtleb mu peale, kui pilk roosa raamatuselja leiab. Ja meenub, mis me oleme rääkinud. Aga võib-olla ka mitte. Ega tema ei pea sama väge ja sama iseend leidma nagu mina: ikka iseoma väe ja iseoma end. 

Vikerkaarevärviline lugemine

Ma tahan rohkem raamatutest kirjutada.

Ei tea veel päris hästi, kuidas, sest üks raamat viib teise ja kolmanda raamatuni ja siis seostub midagi neljandat ja kas postitus üldse on siis enam Autor Aa raamatust “Bee”?

Aga et algus oleks tehtud, teen värvide järgi. 🌈 Esimesena punane - lõppu lilla ja roosa!

Üksvahe hoidsin lugemata raamatuid riiulis sedasi.

Ise olen rahul, see on peamine.

Nagu hambaarsti juures

Teate, kus on nagu hambaarsti juures?

Hambaarsti juures.

Eriti kui sa pole seal mitu aastat käinud.

Eelmisest reedest selle reedeni on olnud 18 asja, mis on vaja olnud teha, sh kaks psühholoogi, kaks sõbrakohtumist, neli sporditundi, viis muusikatundi ja kolm hambaarsti. Ja seda ainnult kalendrit vaadates, kindlasti tuli kalendriväliseid asju ka juurde. Tavalisel nädalal poleks see kindlasti õnnestunud, aga kuna ma nagunii juba valus ja palavikus olin sel nädalal*, siis oli eluspüsimise foon nagunii vaevarikas ja see kõik ei paistnud oma erilise kerrukusega eriti silma. No kui pannakse neid aegu kuus kuud ette. Siis muidugi satuvad kõik samma nädalasse. Vähemalt ei olnud see nädal skaute.**

PS! Hambaarstist üle tee on silmaarst, kus käime (ja kaks sammu paremale on postkontor ja kaks sammu vasemale on raamatupood, welcome to Main Street, Smalltown) ja seal antakse lastele vapper olemise eest … kommi. Keep da business goin’. Businesses supporting businesses. Vähemalt ei anna hambaarst midagi, mida silma toppida, et silmaarstile kliente saata. Annab hoopis kleepse. Kuigi eks neid annab ka kindlasti kuidagi silma kleepida, kui lapsel silma peal ei hoia.

~~~~~~~~~~~~~~~~~

* sest lapsed toovad koolist koju

** tegelikult ei ole skaudid, sest pole tavalise kirikuga kaudselt seotud. Aga sama teeb välja. Ilmalik ka pole. Mitte et ma oleks üleöö avastanud ühe konkreetse konfessiooni võlu, ei. Lihtsalt vanema lapse klassikaaslased esimeses klassis olid enamjaolt selles noorteühingus, kus siniseid särke ja oranže kaelasidemeid kanti. Nii ka tema. Ja pisem tema sabas, kui aeg niikaugel oli. Kindel side kohaliku kogukonnaga või nii. Ikkagi immigrantide teine põlvkond, mitte igiammused põliselanikud oma sotsiaalsete sidemete ja turvavõrkudega.

Ilus

 

Siis kui sa leiad suvalise linna suvalise elektrikasti servast peegelpidi ja üles on keegi teine sodinud oma nime või võõrkeelse roppuse või mingisuguse akronüümi ja see on justkui sõnum sulle, eestlasele, seal suvalises võõramaa linnas.

Ilus.

(Elektrikapil oli vasakult esimene, teised mudisin ise snapseeds.)

I’m a woman, hear me roar!

Apparently when you growl at people it activates your vagus nerve and calms your nervous system. 

I’m a woman, hear me roar.

Or growl. At people.

Will I growl at you? Depends. Are you “people”? Or a friend? There’s your answer.

No et kui ma tänaval vastu tulen. Mida ilmselt ei juhtu, sest:

"Teenijanna lugu" Atwood ja teised

Vaatan siin praegu kolmandat hooaega “The Handmaid’s Tale’ist”, lihtsalt selleks, et kui sari välja tuli, polnud Atwood veel “Testamente” kirjutanud ja ma lihtsalt ei suutnud.

Aga “Testamendid”, olgugi et mitte samas mastaabis kirjanduslik meistriteos kui "Teenijanna lugu"*, andis lootust. Sidus veidi lahtisi niidiotsi ja andis lootust.** Lugesin muidugi kohe, kui välja tuli, aga pidin ikka pikalt seedima (ja oma isikliku elulise teraapiaga piisavalt samme tegema), et sarja vaadata.

Nüüd mõtlen, peale umbes nädalat (siis kui hakkasin uuesti sarja vaatama) hirmuunenägusid, kus pean oma lapsi erinevates düstoopiamaailmades päästma asjade pärast, mis äärmuslaste arust patud on (khm, näiteks mu vasakpoolsed vaated ja muu seesugune), et kas tasub jätkata. Viis hooaega peaks hetkel väljas olema.

Seega, armas lugeja - kas tasub?

Ktnxbye

Mulle tundub, et siia sobib hästi pilt tänahommikusest päikesetõusust teispool maisipõldu (hello, “Maisi lapsed”!) See on kohe kodu juures meil siin. Much creepy, very ick.

~~~~~~~~~~~~~

* Kui tahaksid lugeda midagi samas mastaabis, siis loe Naomi Aldermani “The Power” (ma ei leia eestikeelset pealkirja - kas tõesti pole tõlgitud? Jeesus, Maarja, Joosep ja apostlid, tõlgitagu!). Alderman olevat Atwoodile enne avaldamist kirjutanud ja küsinud, et kas tasub avaldada või on liig, mispeale Atwood vastas, et wowie, naine, kohe avalda! Meil on seda vaja! (Sarja pole vaadanud, ei oska soovitada.)

** Kui tahad peale “Poweri” lugemist, või lihtsalt lugeda midagi Aldermanilt, mis annab lootust, siis loe “The Future” läbi. Sobib ka õrnale hingele. Soovitasin seda juba enne oranži pontsiku (hüüdnimekrediit Enele siit postitusest) teist ametiaega ja nüüd soovitan veel rohkem. Alderman on hea.

Mis on hea päev?

Täna on jälle hea päev, no sa vaata seda nunnupalli, kelle sabas ma sain viis minutit ummikus passida:

Ja muidugi, ikka see eksistentsiaalne väsimus ja autoallajäämisevalud ja lollakad inimesed, keda sa teatud põhjustel ei saa vältida. Aga ikkagi. Is a good day.

Mis sinu jaoks päeva heaks teeb?

Tuleb välja, et mul on hetked - traktor, koer. 

Pikka aega mul ei olnudki häid päevi, sest eksistentsiaalne väsimus ja autoallajäämisevalud ja lollakad inimesed ja ma ei tea, millal ma terveks saan, kolmes eri mõttes. Ja mida see “terve olemine” endast üldse kujutama hakkab.

Aga ma nägin täna seda koera.

Ja lapsed on (välisel vaatlusel) eakohaselt terved, toit laual ja katus pea kohal.

Mis sinu jaoks hea päev on? Millal sul viimati mõni selline oli?

~~~~~~~~~~~~~~

PS! Siukest nägin ka tänavaliikluses. Seekord lugesin, kes tegi.