Vihased pruudid

Kõigepealt see, et ma tahtsin pealkirjaks panna “Vigased pruudid”, aga ei hakanud parandama, sest sedasi on ka õige. Ma tõesti ei tea, kui kaua ma pean “oma tunnetega istuma ja neid kuulama”, enne kui saan aru, mis passiivseid tundeid see viha mu sees tasakaalustab. The loathing runs deep in this one.

Tegelikult tahtsin selle pildi siia mälestuseks jätta. Et 42, viimane taks. Toopäev Lottemaal, kui kepiga käisin, ei julenud ükski ülbiklaps mu kohta enam “vanamutt” öelda. Mine tea, äkki kartsid, et äsan oma kepiga.

Nelikendkuus, võimalus uus, muidugi.

Vast pulmaaastapäevapeoks saab terveks.

Mõtted ja tunded

Ma tunnen ennast täna veidi nagu onu Klaus. See rännukoer. Et "muutkut reisid möeda maa- illma ringi, sellal kut teised koerad ja rebased siin muutkut aga leiutavad igatvärki seadeldisi." Mitu korda sai Rootsis käidud kui Pärnus olime.

 

Nii ka täna, läbi Rootsi Pärnumaalt Rapla-, Harju-, Lääne- ja jälle Rapla- ja Läänemaa kaudu siia, asustamata saarele jõudsime.

Olgugi et saar ise peaks justkui Eesti saartest asustatuim olema.

Südamedaamile meenutas see saun Jim Knopfi, kes veekindlaks tehtud auruveduriga mööda merd seiklusi seilas.

(Kas sa, armas lugeja (tervitan teid kõiki kolme!), tead, kas see on maakeeles ka olemas? Tahaks, et on.)

Mulle meenutas tema meenutus hoopis nõukaaegseid venekeelseid suure pehmes köites raamatuid, mille mu isa meie jaoks rida-realt ära tõlkis. Trükitähtedega, et kolme-neljane mina ka saaks lugeda.

Peategelane on silme ees, aga muud ei meenu.

(Kas sulle, armas lugeja (lehvitan nagu Forrest Gump laeva pealt leitnant Danile), meenub midagi sellist?)

Ja lõpetuseks siia veel, kuidas 27 minutiga võib valgest pardikesest saada roosa elevant.

Enne:

Pärast:

Läks lauluga, läks lauluga, läks laulugaaaa

Lapsed laulsid kaks päeva: “Lottemaa, ehtne ja hea!” 

Aga ikka jäi väheks.

Isegi laul ei hakanud närvidele käima, sest Lottemaa oli muud laulu ka otsast otsani täis.

Meie kaks lemmikut - Paula ja Bruno (Adalbert jõuab ka igasse põõsasse piiluma. Trufax.)

Ei tea, kas nad kunagi kuukaardi või nädalapileti ka teevad? Koguks raha selleks küll.

Ööbimisega. Oo! Ööbimisega lastelaager nädalaks! 

Laagrilapsed oleks mingid lisategelased näiteks.

Oo! Kuujäneseklass oma kuujänesejuhendajaga!

Seda lapsevanemad ostaksid!

Lisaraha vedeleb lihtsalt maas, Lottemaa-inimesed. Korja aga üles. 

Igal aastal on mingi uuendus-täiendus. Küll tuleb kord ka see. 

Jälle reklaamiminutid

Ma olen ikka kaua ära olnud.

Kui mul on vaja piima kohvi ja krõbuskite jaoks, ja mul on kama (kuigi kama jaoks ma kasutan ikka petti nagu kombeks (mis sinu kamaretsept on? Pliis šeer. Šeering is keering!)), kas ta on 2,5% või täispiim, siis muidugi ma valin siukse, millest nelja paki peale* saab ühe naisrühma kokku.

Just selleks veel eriti, et ma laulu- ja tantsupidu vaatasin enam kui seitsme penikoorma** tagant telekast. 

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Või viie või kuue paki peale. Kas naisrühmas peab olema 8 või 10 või 12 tantsijat?

**Täpsemini: ~210 sammu seitsmepenikoormasaabastega.

Trash panda

Pesukarud!

Palun öelge, et neile on selle eest mingi reklaami- või pakendiauhind antud. 

Mind isegi ei huvita (väga), kas need midagi puhtaks ka pesevad. Kuidas sa jätad siukse poodi?

Puhkuse kõige raskem päev

See on see esimene päev, kui ei pea kuhugi reisima ja sõitma, kui metsale ja merele on tere öeldud ja külmkapp on ka täidetud ja peab laskma puhkusel endale järele jõuda.

Et lesi aga kuskil ja midagi ei pea tegema. Et kui igav on, siis lasegi olla. Aga veel ei oska, veel ei ole harjunud.

Lastel on see eriti raske peale nädalat-paari mujalolemist ja lubaküsimisi ja täiskasvanu-juhitud-tegevusi. See vingumine, et mis me nüüd teeme ja et igav on. Ja siis ma vastu, et ongi hea, et igav on, siis mõte jõuab kehale järele.

Mina

Mis on sinu jaoks puhkuse kõige raskem päev?

Või on sul algus just kerge?

Millal sa puhkama hakkad, kui puhkus hakkab?

Noh, et millal vaim kalendrile järele jõuab?

Vahel ei jõuagi vist, kui pole pikalt puhanud ja puhkus ise ka lühike. Meil hiljaaegu üks jäi pensionile ja oli mures, et mis ta nüüd pihta hakkab. Ma siis meenutasin talle, et ta just selleks on kogu oma karjääri kõvasti treeninud. Iga kord tsipake, kui iga-aastase puhkuse võtab. Et nüüd saab abirattad maha võtta ja täie hooga võtta.

Ma proovin ka. Kolm nädalat oleks ideaalis hea - esimene sisseelamiseks, siis poolteist puhkamiseks ja siis viimane pool nädalat jälle väljaelamiseks. Kui just kauem ei lähe kõigega. Nagunii saab alati liiga kiiresti otsa - nagu ikka, algul ei saa vedama, siis ei saa pidama.

Minu pere ja muud loomad

Aga võib-olla on sedasi — noh, vedama ja pidama — siis kui lihtsalt lainetega kaasa loksud. Aga kui ise kursi sead ja veidi vaeva näed, siis saab nii vedama kui pidama.

Kas ma just kirjeldasin mingit filosoofiat…?

Sama pilt, mis esimene, aga teise nurga alt

Peadpidi pilvedes

Ma ei saa.

Kuidas saab pilvine taevas niiiiii ilus olla?!

Aga kahe jalaga maa peal.

Ja välisel vaatlusel veidi lombakas.

Seespoolt… 

Katus pea kohal, toit laual, lapsed (välisel vaatlusel) terved.

Hoitud, armastatud ja päike paistab.

Ja poes oli jälle gazpacho’t!

Ja üldse. Paberimajandust on mägede kaupa, aga mäed liiguvad. Visalt, aga liiguvad.

Ja üldse. No vaata!

Mida üldse tähendab “taevasinine”? Taevas on iga päev isemoodi sinine, vahel lausa samal päeval ja samal hetkel isesuundades.