Neljapäev, 26. juuli 2018

Taukari ninakollidest ja elurõõmust

Hommikuti asja must ei saa, kui sind pole lähedal, pole lähedal, laulab Taukar. Ilmselgelt on see ood hommikukohvile! Olen 100 protsenti nõus, Taukar. Ka minust pole asja enne, kui olen oma kofeiiniringe jälle tööle saanud.

Ja ma tean, et ma sind enam tagasi ei saa, aga ausalt, saan hakkama, laulab Taukar teist laulu. Kuuleme seda autos üsna tihti lapsega ja arutasime ükskord, millest see laul räägib. Ninakollidest, otseloomulikult! Taukari lood on nii fantastiliselt maalähedased, igapäevased, igaüks saab hõlpsalt samastuda. Ainult et miks see ninakoll salaja teatris käib, küsib laps. No eks ikka selleks, et teatris ega üldse, tegelikult, ei ole soovitatav nina nokkida. Aga kui seda teed, siis ikka salaja. Ja kui koll sõrme otsas, siis on ju “sinu käsi tema käes”.
Õhtul voodisse läen, see on tegemata jäänd... no eks sa nuuska siis see koll välja, on lihtsam magada.

Hirmus allegoorilised, muidugi, on need laulutekstid. Esmapilgul tundub, et tavaline armastuslaul, aga sisesta väike diskursuseanalüüs ja pauh! on päris tähendus käes. Oh seda Taukarit küll. Mõistukõnemeister.





Öösiti, kui beebi ei maga, no enne keskööd, sest tegelikult ta magab päris hästi (o no, ma loodan, et ma ära ei sõnand...), aga õhtud kipuvad pikaks venima - see on meelisaeg ringi vahtimiseks... ühesõnaga öösiti, kui beebi ei maga, olen paari nädalaga tekitanud harjumuse järelvaadata tolle päeva “Minu köök on parimaid”, MKRe. Ja sellega seoses avastasin, et, ja selleni ma tegelikult tahtsingi jõuda, ma ei tea, mis see Taukari jutt sisse sõitis siia postitusse... et on üks lihtne nipp, kuidas on võimalik süüa ükskõik mida. Isegi kehvasti kokatud toitu. Isegi seda, mis sulle absull ei maitse. Jah, isegi keedupeeti! Kapsarulle! Keedupeeti kapsarullidega!

Selleks on vaja vaid natuke fantaasiat. Ei, sa ei pea ette kujutama, et tegelikult see hirmus toit on su absoluutne lemmik. Hoopis tuleb ette kujutada, et oled kas kohtunik Pete või kohtunik Manu (või mõne ekstra hullu roa korral NII Pete KUI Manu). Nemad peavad ju igasugust toitu sööma. Degusteerima kõiki kooslusi taldrikul. Ja seda kõike absoluutse pokkerinäoga, mille tagant võib arvustuseks tulla “parim söök, mida saate ajaloo jooksul olen maitsnud, 10 punkti,” aga ka “siin on kõik valesti, üks punkt”. Proovisin, töötab. Tuleb ainult kehastuda kohtunikuks ja mõelda, MIKS see nii hea või halb on.

Ja nad ütlevad, et telekat vaadates tegelikult ei õpi midagi. Psh.


Et kuidas positiivseks jääda. Kõiges on võimalik leida midagi head. 

Aga blogisid lugedes on ka voimalik. Näiteks ma ise ei saanud arugi, mil määral mõtteis on mustad pilved võimust võtnud, aga siis lugesin Indigoaanlase sarjaspikripostitust ja see viimane lõik, lubage tsiteerida:
“Victoriat vaadates mõtlen ma alati, et kas ei ole imeline, kuidas ühel inimesel on nii suurepärane saatus. Elas pikalt, tervena. Oli ilus (seriaali järgi otsustades), tark, õnnelikus abielus. Sai olla monarh ajal, mil maailm muutus....”

No vat. Kuna Vici leinaaeg oli nii pikk, siis mulle on tast kujund jäänud mustakandva prouana. Ja pikemalt ei mõtlegi. Aga see must rüü ei tähenda, et ta oleks õnnetu olnud. Kõigil ülalnimetet põhjustel ei olnudki ta seda. Ometi elas ta Victoria-ajastul. Kus minusugused printsessid herneteral ammugi toime ei tuleks. Ja oli õnnelik! Mis õnn on selle kõrval veel elada meie ajal! Meil on kõik olemas! Toit laual, tervis teatud mööndustega, töö olemas, isegi päike paistab sel suvel eriti soojalt... kohe rõõm on elada sedasi! Ja need mustad murepilved - see on kõik mõttetu ja ebaoluline, kui pea persest välja tõmmata ja veidi ringi vaadata. Sest tegelikult kõik sujub ja on lausa imeline. Vahel ma mõtlen, et miks on vaja blogisid lugeda, raisatud aeg ja ressurss ja teiste inimeste elud. Aga kui teiste mõtted aitavad pea enesehaletsuse liiva alt välja tõmmata, siis. Siis, siis, siis.



Siis ei lähegi see viimane pildike enam nii väga hinge.

Aga Taukar laulab ikkagi ninakollidest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar