Vahetevahel on vahedel vahed vahel

See vahede jutt kõlab nagu keskmine maniakaaldepressiivik. Et kurbusel on ilgelt õnnelik viilakas vahel. Või mugavuspagulane, kes suviti kodumaal käib ja sügisel jälle minema lendab nagu rahvuslinnuke. Täielik katastroof, pärast kolme eesti-kuud tagasi olles ei maitse mitte. Miski. Õigesti. Isegi kohv mitte. Toidust rääkimata. Kaasavõetud pudruhelbed ka ei sobi, sest kohalik piim ja või. 

Sure või nälga.

Nälga, ma ütlen. 

Osad käivad Saksamaalt süüa ostmas. Kas me sellist Euroopat tahtsimegi?

*

Midagi sisukat mul pole kirjutada küll, ega ma’s mingi blogija pole. Ja kui mõne kehva nalja saab abikaanele (ja kõigile teistele, kel kõrvad peas) ära rääkida, siis polegi otsest tungi seda enam kirja panna. Kirjutada oleks iseenesest küll, sellest näiteks, mil määral Grey Anatoomia Euroopas vett peab (spoilers: ei pea väga) ja kuidas Eestis ja Belgias enneaegse lapsega haiglaelu kõrvutuvad (spoilers: Eesti võidab), aga selleks oleks aega vaja ja kellel seda aega on, kui töö ja laps ja teine laps ja 39,7 palavik esimesest tööpäevast kohe ette näidata ja elu üldse nagu seiklus tundub. Dr Google on sama tumba kui perearst selle palaviku osas. Ainult et üks laiutab käsi ja teine, yup, you’ve guessed it...

Oli tore, kuniks see kestis.