Mõisa köis ja oma köis

Kuhu sa jätad selle tühja kohvitassi? Miks banaanikoored siin on? Kelle taskurätik siin on? Miks on diivani patjade vahele pressitud beebi ujumistrikoo? Kes selle musta mähkme prükki peab viima? Kelle kahvel on põrandal? Kas märjad rätikud jäetakse hunnikusse maha? Või voodile? Mis ajast see poolik saiake siin on?

Meil on tassid otsas. Ma ei leia taskurätti. Trikoo on kadunud. Kahvleid on kuidagi väheks jäänud. Kus meil kõik rätikud on? Miks voodi märg on? Kuule, midagi haiseb.

Ma saan aru, et nõuka ajal kolhoosis oli poogen, kes mida kaasa vedas ja mis kuhu vedelema jäi. Ja ammu-ammu mõisa ajal oli täiesti ükskõik, kui köie teine ots mööda maad järele lohises. Mõisa oma ju. Yolo.

Aga see on meie ainus köis, nii et korja oma ots heaga üles ja pühi puhtaks. Vaatame, kas sest enam asja saab, või on lohisedes täitsa ära kulunud. Sina tassid oma otsa, mina enda oma. Sest see on meie endi kuradima köis ja teist meil kusagilt võtta pole.

Mõisast ehk saaks. Aga seal on need na ära kulund.