Siseneb näitleja, vasakult.
Leiab kuldkalakese.
Kala: “Ma täidan su kolm soovi, kui mu vette tagasi viskad.”
Õnneseen: “Ma soovin, et juuksed püsiksidki sellised, nagu juuksurist välja astudes.”
Kuldkalake vaikib, mõtleb.
Kuldkalake plahvatab.
Tühjad pihud.
Stseen lõpeb.
Soengulast tulles.
*
Ma reetsin oma juuksuri. Oma juuksuri, kelle juures olen 25 aastat käinud. Ma pole midagi muud nii kaua teinud. Abieluski olen olnud osakese sellest. Aga vaat see suhe, mida annab juba püsisuhteks nimetada. Püsiks abielu sama kaua, oleks fantast. Mida kõike mu vahva juuksur pole pidanud tegema ja/või viisakaks siluma... juuksed teatavasti on taastuv ressurss ja selles vaimus ma olengi need 25 aastat elanud. Ja pärast kõike seda lähen ma teise juurde. Okei, oleksin pidanud teadma. Millal enne kaugsuhetest on asja saanud? Vahel, jah. Aga noh.
Aga maksin selle eest ka kallist hinda. No nii 4-5 korda kallimat kui oma juuksuri juures. Ega ma ei eeldanudki tegelikult, et siin mail 12-16 euro eest pesu ja lõikuse saab. Hea, et niigi läks.
Olen rahul. Kui vaid see kuldkala poleks plahvatanud.
*
Beebil tulevad hambad. Ma usun, et sellega on kõik öeldud. Kes teab, see teab.
Mina enne ei teadnud. Eelmisel beebil tulid justkui muuseas need hambakesed. Lups, ja valmis. Lups ja teine. Lups, lups, lups. Aga vaat magada ei mõistnud see laps. Värske üsaviljake seda viimast oskab. Aga vaat need hambad, need tuleb sõna otseses mõttes igeme seest välja sügada. Kratsida. Kraapida ige maha selle pisikese valge pärlikese pealt.
Mis siin muud enam öelda, kui et 🎶 elu on üks hädaorg...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar