Suurlinna rõõmud‽

Kasutasin pealkirjas obskuurset interrobangi, sarkasmikirjavahemärki, et vähegi mõista anda kohe, et pole siin mingit rõõmu.

Rõõm on elada siin ime-imelises linnas!

Rõõm on elada siin ime-imelises linnas‽

Vahe missugune. 

Kolmandat päeva on saastehoiatus üleval. See tähendab, et kogu see sudu, mida me õhu asemel sisse hingame, kaksab iga hingetõmbega elu lõpust minuteid maha. Ilmselt oleks ohutum ja tervislikum ahelsuitsetada, sest siis oleks mingigi filter vahel. Nali. Oot. Interrobang‽ Siin elamist võrreldaksegi sellega, mitu suitsu päevas sa tõmbad lihtsalt õhku hingates. Meil tõmbad vahel mitu, tavapäevadel ühe-kaks, Pekingis keskmiselt neli suitsu päevas. Sina, sinu naaber, sinu lapsed, sinu vastsündinud beebike. Igaühel on pläru suus lihtsalt sellest, et siin elate. Sünnist surmani. Iga päev.

Yeah, theres an app for that. Jep, selleks on äpp.

Isegi kui seda autode ja tööstuse paska poleks õhus ringlemas, isegi kui loodus oleks esikohal, oleks ikka nõme. Sest kuused-kased on siin ka siuksed, mis aktiivselt inimesi tappa üritavad. Ja nii tulebki varakevadest varasuveni igapäevaselt allergiarohtu võtta, sest tabletita nuuskad lihtsalt oma elujõudu välja. Laps naeris ja ütles, et emme, kui sa nuuskad on su nina nagu valgusmõõk. Hea, et mu kannatustest vähemalt huumorit ammutatakse. Hea, et ta ise seni on pääsenud. Kui ta siin kasvab, võib-olla siis tal ei teki siinsete tolmlejate vastu allergiat. See on see hellhole, mis sind aktiivselt, olgugi et ebatõhusalt, tappa üritab. Aga elad ikka edasi oma pronkspuuris (kuldpuuriks oleks seda palju nimetada, aga päris plekkpuur ka pole) ja võtad tabletti, et mitte maha surra.

Jäin ükspäev tööl pilti uurima. Et mis. Lähemalt uurides selgus, et pealkiri “Pealkirjata” maali tähendusele küll valgust ei heida, aga kunstnik on kodumaine Kaido Ole. Vaat siis. Istu edasi oma pronkspuuris, aga lapsed upita ikka välja, kui saad.