Koolis tõstsid taset ja kojuminek on ka alles saja aasta pärast. No kuulan, mis ma kuulan, kuulan kas või kõrvad peast, aga no ei kuule. Vähemalt mitte enne, kui õps ütleb ette, mis väljendit ma kuulma peaks. Siis kuulen, jah, peaaegu päevselgelt. Lisaks sellele, et ma ei kuule, on vahva see, et ma kahtlen kõiges, mida ma kuulen. Sest selle taseme kuulamisülesannetes on juba lõksud üleval. Ja kust ma pean teadma, kas see, mis ma kuulsin, on õige vastus, või nad tahavad, et ma arvaksin, et see on õige, aga tegelikult on mingi salakaval trikk. Häšštääg vandenõuteooriad.
Vähemalt on õues soe ja naabruskond kui postkaart. Peaks mõnipäev veel neid postkaardimaju pildistama minema. Sest et kui need pole instas, siis ma pole neid näinudki, eks ole. (Vähemalt ma ise tean, et mul on somesõltuvus. Esimene samm paranemise poole, probleemi tunnistamine. Aga ma olen kuulnud, et see 12 sammu programm olla usklikele, nii et ma ei kiirusta järgmiste sammudega, eks? Siis läheb veidi kauem aega selle möödapääsmatu läbikukkumisega, kus ma peaks Issand Jumal Jeesusallahi poole pöörduma.)
Been there, passed on that.
Aga ikkagi. Esmaspäevad, äm ai rait?
Jaiks, ja pärast seda tuleb VEEL üks nädal ebamugavustsooni ja seda oluliselt jahedamas kliimas.
Suvise kursuse ootused on oluliselt kõrgemad, kui praeguse omad olid. Seekord seadsin eesmärgiks mingi põranda enda jaoks paika saada (check!) ja siis ehk veidi kõrgemale ronida (ya veremo’, eh). Vähemalt on PLN, eks. Või vaadelda seda nagu inimkatset, et kui kaua keskmine inimene (alandlik allakirjutanu (kuigi ma alla ei kirjuta ju, aga las ta olla)) ebamugavustsoonis vastu peab, enne kui lolliks läheb (noh, veel rohkem). Sest teadus!
*
Teate, asi pole üldse esmaspäevades ega minus. See kuradima troonide kuradima mäng, ma ütlen. Neljas osa oli no selline pettumus, et ei teagi kohe, kelle peale kuri olla. Enda peale vist, et seda tulemas ei näinud. Nii juhtub, kui sa liiga optimistlikult kätte lähed. Nätaki! ja pettumus. Aga kas ma’s õpin? God, no.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar