Pühapäev, 5. mai 2019

¿Que pasó en España?

Pues, para empezar tengo que admitir que ni necesito ni me intresa el castellano escrito. Lo que necesito para comunicar ya tengo y lo que me falta de trabajar con la idioma no voy a conseguir con ejercicios de gramática y tal. Õnneks mu õpsid said ka sellest kohe kenasti aru ja nii olengi juba nädala eratundides vaevelnud kuulamisharjutustega, mis on mu oskuste piiri peal. Üsna kõva ebamugavustsoon, eriti sellisele “viielisele”, nagu mu taastusravi terapeut mind mu suhtumise pärast nimetas, kelle jaoks vigade tegemine pole võimalus. Parem siis juba kõik minna. Läksid pulgad, mingu ka trumm jms. Jah, isiklik areng ootab mind ees, kui ma lisaks arusaamisele, et vead on head ja parem on teha pool rehkendust, andes endast parima, kui üldse mitte, teades, et nagunii kogu rehkendust teht ei saa, why bother even starting. Arvatavasti jään elu lõpuni tegelema teadliku eneseületusega, et oleks pool rehkendustki tehtud. Sest perfect is the enemy of good ja kogu see ülejäänu. Kas sellist perfektsionismi ka diagnoositakse? On kellelgi professionaali soovitada? (Haha, nagu seda peale su enda keegi loeks (siiski, tsau, Kadri!))

Grupitunnid on ka head, sisaldavad palju arutelu ja kinnistamist, tuupimist mitte. Nii et paistab, et koolivalikuga läks õnneks.

Grupitundides oleme kolmekesi koos noorukese prantslanna ja veidi vähem, ent siiski noorukese venelannaga. Täitsa huvitav on neid kuulata - enam-vähem samasugune jutt tuleb sealt nagu ma ise mäletan end suust välja ajavat 20selt. Oh teid, lapsukesi! Aga ega ma ei surgi ka (kui siis imevähe, õpetaja lõbustuseks, kes mu vanune). Las arvavad. Elavad natuke, küll siis ise näevad. Prantslanna on siin keelt õppimas, elab siin, kuni mõtleb välja, mis elult tahab. Hetkel huvitab massaaž, alt-meditsiin ja esoteerika. Arved maksab isa. Venelanna arvete kohta ei tea, aga tema ka elab siin ja õpib keelt. Tublid noored, et nii kaua on keeletundides vastu pidanud. Paljud sisserändajad loobuvad pärast algelise B-taseme saavutamist, nagu teatakse.


El Torcal de Antequera. Oli 200 miljonit aastat tagasi merepõhi, vesi uuristab põnevaid kujundeid-mustreid.


Vat sedasi teeb loodus. Ei ole inimese laotud.


Aga see on juba küll inimese laotud, Dolmenes de Antequera. U 4500 a tagasi elas siin ca 100-pealine inimkari, kellest töövõimelisi (e kivilahmakate vedamiseks sobilikke) oli u 50 ringis. Aga miks nad need ehitasid?
Vaat sellepärast:




Jumalanna, arvasid need kivilohistajad. Kalevipoja haud, a maha matmata jäänud, leidis eestlane. Poteito-potaato. La Peña de los Enamorados, armunute nägu. Olla olnud kunagi, kui araablased veel siin elasid (u 700 kuni 1400 maj), aga kristlasi ka juba oli, üks kristlik neiu ja araabia noormees (või vastupidi, või kaks neiut või kaks noormeest, ühesõnaga, keegi täpselt ei tea, aga) olla armunud ja kuna üks oli araablane, teine kristlane, oli armastus keelatud. Ronisid noored siis üles näomäele ja hüppasid alla, et järgmises elus koos olla või midagi muud sellist rumalat.

Ekskursioonil tutvusin ka teiste õpilastega - ameeriklane, kes õpetab siin inglist ja õpib keelt, pensionärpaarike, puhkusel paariks nädalaks ja õpivad keelt, mu ämma-äia meenutav paarike, nädal puhkust ja õpivad, UKst hiljaaegu sisserännanu, kes ei kavatse koju naasta enne pensionipõlve. Käiaksegi oma vähest puhkuseaega koolipingis kulutamas. Enesetäiendamise huvides. Does not compute. Aga arvestades, kui palju on neid ja mind on üks, olen mina see imelik, kes puhkuse tahaks veeta koduaias lilli rohides. Lastega liivakastis. Rannas. Metsas lonkides. Päike, lilled, heinamaa. Aga samas, nemad saavad iga päev kodus ja kodumaal elada. Eks sellest see erinevus.

Mida veel? Ahjaa, Belgia stiilis hüvastijätu sain ka. Ootasime tunnikese lennukis ja siis lahkusime ilma pagasita, sest pagasiosakond leidis, et oleks sobiv aeg etteteatamata streigiks. Üsna kena, sest lisaraskuseta ja otseteed minnes maandusime ikka enam-vähem õigel ajal. Ainult et kohver tuli minust kaks päeva hiljem. Pereema (eneseületus! Peres ööbimine! Suhtlemine kohalikega! Kolm linnukest kirjas.) surus mulle vastuväiteid kuulamata pesuasjad ja vajalikud asendusriided sülle. Üldse on tore proua. Tütar meenutab ka kedagi tuttavat. Ja boonuseks ootamatu kutsa, keda kõrva tagant ja kõhu alt sügada.

Seekord elan koolile lähemal, 10-15 minutit jala minna. Eelmine kord oli esimesel nädalal vaja 45 minutit rongiga itta sõita, siis 10 minutit jala. Aga elukoht oli muinasjutuline ja teistele puhkuseks parim. Naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Teisel nädalal tuli rongiga sõita tunnike itta ja 10 minutit jala. Kah kena koht. Naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Ja kolmandal nädalal tuli sõita bussiga pool tundi lõunasse ja 10 minutit jala visata. Ja naabritel oli must kass, kes meie tegemisi jälgis. Coinkidink? (See: Ned Flanders.)
Seekord pole muud transporti vaja peale kondimootori ja rannapromenaadile, mis aknast ei paista, aga mida on kuulda, olen isegi jooksma jõudnud. Hommikul, enne kui liiga kuumaks läheb. Kool pole kesklinnas, vaid rahulikumas idaosas, see oli teadlik valik. Järgmine kord tulen samma kanti, aga siis enam mitte üksi.

Rääkides üksitulekust, siis lapsed ka kodus pärast esimest õhtust videokõne ei ole enam karjunud, pisarad voolamas. Pool on tehtud, pool on alles. Viis päeva eneseületust veel, siis on kaks kursust maas ja viimane vaja üle elada. Siis on juba valimised ja saab rahulikult tagasi tööle minna.



Oh, well, I’m screwed then. (Nali, chicas.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar