Mina puhkust nautimas. (Jah, naljakas. Tegelikult Ponipesa Kribu-nimeline parmupüüdja.)
Esmaspäeval südamesõpradest nõbude taasühendamine ja verivärskete nõbude tutvused. “Issand, kas sa tead, kui nunnu ta on? Kuidas ta saab nii armas ja asjalik olla?!” ahhetab kaheksane.
Teisipäeval nõbudega “Lõvikunigat” vaatamas.
Kolmapäev nõbud randa. Esimesed lahkhelid. Silutakse üle.
Neljapäev nõbud ponisid vaatama ja teise randa. Kerged lahkhelid. Samuti omal algatusel jooksvalt silutud.
Ja reedel suured pisarad teel lennujaama ühelt poolt ja lehvitajal teiselt. Ei tea ju, millal jälle. Nii et kuigi osadele asjaosalistele tundus liig osta peaaegu viimase hetke piletid neljaks päevaks sama hinnaga per nägu, mis kogu mansaft pikema plaanimisega sai teiseks Eesti satsuks, oli muidugi sada korda seda väärt. Muidugi.
Ülehomme Hispaaniasse. Lendpere. Vabandan planeedi ees heitmete ja jalajälgede pärast ja laste ees taevaliku kiirituse pärast.
Tunniplaan saadeti juba ära. Vähemalt teste-vestlusi seekord ei eelne, sest tuntud suurus juba. Eks ma kannatan ära, mis mul üle jääb. Eelmise korraga tegin korraliku hüppe edasi. Kas ka nüüd? Kas sureme kuuma kätte ära? Kas mina annan viimased otsad end kooli ja koduste vahel jagades? Kas kas. Ah jaa, ponide allergia on mul ka. Elagu täiskasvanuelu! Sa saad lõpuks teha kõike, mis tahad, välja arvatud need asjad, mis allergiat tekitavad. Neid saab ka teha, muidugi. Teed ja nutad. Living your best life.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar