Et kasvatada küla, on vaja tervet last

Nädalavahetusel:

❄️ Parandasin tuule lõhutud lillepoti

❄️ Ehitasin peenart (mille eelmises elus olid mingisugused närilised minema viinud (vt ka: rotid viisid meie kapsaraua minema))

❄️  Mürgitasin hiiri (hiired naeravad)

❄️  Kaevasin aias välja mutantohaka (u ruutmeeter suur, kätte sain ka u 1,5 m risoomi. Täielik tulnuk.)

❄️  Käisin kinos (1917, imevõtted ja kodukant)

❄️  Tõmbasin jala lõhki (trikitõuksijat must ei saa)

❄️  Panin oma imiku, kes sündis kaks tundi tagasi, kirja kooli, kus ta sügisel käima hakkab

❄️  Tegin kuuesega kummikomme (sünnipäevaks saadud komplekt, tegemine oli vahva, maitse jäle)

❄️  Tegin kuuesega limateadust

❄️  Vahetasin aastase titeraamatutes patareid (juba kahetsen)

❄️  Tõin pottidesse uusi lilli

Michelle Rial on imeline.

❄️ Lõhkusin ise lillepoti

❄️ Parandasin lillepoti

❄️ Ravisin terveks mõlemad lapsed (üks on jälle nohus...)

Kasvagu küla!

(Millest selline postitus? Noh, et kui mõtteid põle, on vähemasti teod.)

2019 raamatud

Teist aastat järjest oli eesmärgiks raamat nädalas. 2018 tuli kokku 44.

Tänavu 40. (Elisa 14, Libby 18, iBooks 3 ja päris raamatuid 5.)

Eelmise aastaga võrdluses kehvake, aga arvestades konteksti, ravumeid ja oluliselt vähenenud kognitiivset kapatsiteeti olin ise ikka väga üllatunud, et paari lehekülje kaupa lugedes nii palju kokku sai.

Kindlasti oli säravamaid hetki ja palju oli ka selliseid, mille ma pooleli jätsin - kirja läksid ainult läbiloetud raamatud. Aga mäluga on kehvasti. Osa raamatuid, mille äppe uurides avastasin, et olen lugenud, üllatasid ennastki. Millest see oli? Meeldis mulle või ei? Osad tulid vaikselt meelde, osa ei. Võib-olla peaks hakkama lugemispäevikuvihikut pidama nagu algkoolis. Ilmselgelt see twitteris jäädvustamine ei toimi.

2017 lugemise eesmärk oli raamat kuus. Selle täitsin siis ja igal aastal pärast seda. Täidetavaid eesmärke on ka vaja seada. Võib-olla võtangi oma 2020 eesmärgiks jälle selle. Väikesed õnnestumised on ikkagi õnnestumised ja inimene vajab eduelamusi. No ja kui tuleb rohkem, siis tuleb.

Või peaks mingi teema võtma? Või peaks nii, et mitte raamat nädalas ega kuus vaid iga kuu üks raamat kõigis kolmes keeles, mida lugeda oskan? Kas pingutan sellega jälle üle? 

Jama on jah sellega, et kui hea raamat läbi saab, siis see on nagu maailmalõpp. Eriti kui autor on juba manalas ja pole lootustki, et edasi kirjutab.

Snoovõmkoodõm

“Uus aasta, uus sina!” ütles paps ja laps ei vajagi enam abi hambapesul, peapesul, vetsutoimetustejärgsel pühkimisel. Elumuutev võluvägi ikka nendel uutel aastatel.

Jõulud olid toredad. Mu -oloogid ja -iaatrid olid sama üllatunud kui ma ise, kui kergelt ja positiivselt pühad möödusid. Ei taha veel hõisata, aga paistab, et pool aastat intensiivset teraapiat ja ravumeid on tulemuseks andmas selle, et peab hakkama jälle tööl käima. Võib-olla nad selleks jätsidki mulle selle kodusolemise aja, et ma rongidega ei peaks kokku puutuma? No, mine hullu tea, eks ole.

Laps 1.0 sai jõuluvanalt ihaldatud “kakamänku” ja mõnda muudki. Laps 2.0 sai isikliku suurelapsenuku ja autoraja. Kui jõuluvana poleks, peaks ma Djecole mingi igakuise püsimakse tegema vist.

Ise sain vannikraami ja lõhna ja salli. Ja sära laste silmis ja selle ka, et ma ei saanud kordagi sõimata! Keegi meist ei saanud, sest isiklik peksupoiss oli kaasas. Ei, ikka peab tegema igakuise püsimakse laste tulevasse teraapiafondi. Suure pere rõõmud.

Vahmiil. Üks känd, kaks käbi ja nende paariskännud ja käbid.

Kuusk oli ilus.

Söök oli hea.

EMOskäik oli suhteliselt kiire ja vägagi tulemuslik.

Aastavahetuse magasin maha, sest tolle päeva jaks sai otsa. 

Head uut aastat. Same shit, different year. 

Ahaa, lubadustest ka. Ikka sama vana: lugeda raamat per nädal. Tekitada vähemalt sama kogus sääste, mis enne haigust ja perelaiendust. Jätkata trenni. Ja endale mitte otsa peale teha, ei otseses ega ülekantud tähenduses.

Õppevahend.