Tänavu 40. (Elisa 14, Libby 18, iBooks 3 ja päris raamatuid 5.)
Eelmise aastaga võrdluses kehvake, aga arvestades konteksti, ravumeid ja oluliselt vähenenud kognitiivset kapatsiteeti olin ise ikka väga üllatunud, et paari lehekülje kaupa lugedes nii palju kokku sai.
Kindlasti oli säravamaid hetki ja palju oli ka selliseid, mille ma pooleli jätsin - kirja läksid ainult läbiloetud raamatud. Aga mäluga on kehvasti. Osa raamatuid, mille äppe uurides avastasin, et olen lugenud, üllatasid ennastki. Millest see oli? Meeldis mulle või ei? Osad tulid vaikselt meelde, osa ei. Võib-olla peaks hakkama lugemispäevikuvihikut pidama nagu algkoolis. Ilmselgelt see twitteris jäädvustamine ei toimi.
2017 lugemise eesmärk oli raamat kuus. Selle täitsin siis ja igal aastal pärast seda. Täidetavaid eesmärke on ka vaja seada. Võib-olla võtangi oma 2020 eesmärgiks jälle selle. Väikesed õnnestumised on ikkagi õnnestumised ja inimene vajab eduelamusi. No ja kui tuleb rohkem, siis tuleb.
Või peaks mingi teema võtma? Või peaks nii, et mitte raamat nädalas ega kuus vaid iga kuu üks raamat kõigis kolmes keeles, mida lugeda oskan? Kas pingutan sellega jälle üle?
Jama on jah sellega, et kui hea raamat läbi saab, siis see on nagu maailmalõpp. Eriti kui autor on juba manalas ja pole lootustki, et edasi kirjutab.
Ahjaa, ja muidugi peaksin ma esmajärjekorras läbi lugema need raamatud, mis mul eelmisest aastast veel pooleli on, sest need oleksid, pooleldi juba loetuna, lihtsalt võidud. Oleks-poleks-šmoleks.
VastaKustuta