Jõulud olid toredad. Mu -oloogid ja -iaatrid olid sama üllatunud kui ma ise, kui kergelt ja positiivselt pühad möödusid. Ei taha veel hõisata, aga paistab, et pool aastat intensiivset teraapiat ja ravumeid on tulemuseks andmas selle, et peab hakkama jälle tööl käima. Võib-olla nad selleks jätsidki mulle selle kodusolemise aja, et ma rongidega ei peaks kokku puutuma? No, mine hullu tea, eks ole.
Laps 1.0 sai jõuluvanalt ihaldatud “kakamänku” ja mõnda muudki. Laps 2.0 sai isikliku suurelapsenuku ja autoraja. Kui jõuluvana poleks, peaks ma Djecole mingi igakuise püsimakse tegema vist.
Ise sain vannikraami ja lõhna ja salli. Ja sära laste silmis ja selle ka, et ma ei saanud kordagi sõimata! Keegi meist ei saanud, sest isiklik peksupoiss oli kaasas. Ei, ikka peab tegema igakuise püsimakse laste tulevasse teraapiafondi. Suure pere rõõmud.
Vahmiil. Üks känd, kaks käbi ja nende paariskännud ja käbid.
Kuusk oli ilus.
Söök oli hea.
EMOskäik oli suhteliselt kiire ja vägagi tulemuslik.
Aastavahetuse magasin maha, sest tolle päeva jaks sai otsa.
Head uut aastat. Same shit, different year.
Ahaa, lubadustest ka. Ikka sama vana: lugeda raamat per nädal. Tekitada vähemalt sama kogus sääste, mis enne haigust ja perelaiendust. Jätkata trenni. Ja endale mitte otsa peale teha, ei otseses ega ülekantud tähenduses.
Õppevahend.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar