Laupäev, 28. märts 2020

Elu isolatsioonis

16 päeva on kestnud, kestab kuni 19. aprillini esialgsetel andmetel. Siis vaadatakse, kas pikendatakse veel või lastakse jälle mitmekesi metsavahele ja mänguväljakutele luusima. Siis muidugi keegi ei taha enam, sest saab ju. Rabad jäävad tühjaks, diivanid saavad oma some-zombidest kartulid tagasi. Kumb on maailma lõpp?








Mina...
  • Tõstsin pojengid naadipesast päikse kätte. Juba pistsid uues kohas oma punased tutikesed värske õhu kätte.
  • Istutasin paar tubast potilille ümber. Ühest täpilisest begooniast sai lausa neli uut. Tegelikult peaks kõik teised tubased ka ümber istutama, kas või samasse potti, kus praegu, lihtsalt värske mullaga ja natukene juuri lahti siputama.
  • Pistsin roniroosid aia äärde kasvama. Lootus on, et ronivad tsipa kõrgemale ja varjavad veidi tänavavaadet. Ja kunagi õitsevad. 
  • Tagumise aiajupi veider ja seletamatu auk, mis siiski ei osutunud maa-aluste elanike katusekorteriks, leidis endale täpselt sobiva valge sõstra põõsabeebi. Sest valge sõstar = koduaed.
  • Ühte päikselisse põõsaalusesse läks piparmünt. Sest koduaiast peab värsket teed saama.
  • Ja maasikaid ka. Aga need läksid kasti, mitte maha. Et ei pea kummardama ja. Maasikatega läks veel nii, et tõime need veidi enne karantiini kehtestamist. Kast tuli nädal hiljem ja alles pärast taimede mulda saamist vaatsin, mis sort on. Koroona.


  • Arvestades, kui hästi suvi- ja tavakõrvitsa seemned vannitoa aknal idanevad, tuleb mul sügisel hakata taluturul seda kraami müütamas käima, sest ise küll kõike seda söödud ei saa. Aga siis meenus, et see olen ju ikkagi mina ja pisitaimed rändavad varsti alla aeda. Küll ma nad seal kogemata välja suretan.
  • Tagumise aiajupi samblamuru olen paar korda läbitorkinud, aga seemnepuisteni pole veel jõudnud. Aega on veel, ilmselt lausa 19. aprillini, aiatöid ajada.
  • Abikaan võttis kevadpuhastuse ette. Sest a) igaüks läheb lolliks omamoodi ja b) ta peaks praegu magistritööd kirjutama. Häšštääg proud wifey.
  • Politsei pidas mind 10 aastat noorema kolleegi emaks. Nii siis nii. Karantiiniaeg ikkagi, ei hakka ametiisikuga vaidlema. Pealegi, Argentiinas tehakse nalja 26-aastaste vanaemade teemal, asi see siis 10selt alustada, kui loodus lubab (märkus 10-aastastele, kes seda lugema juhtuvad: ei. See on nali. Ei mingeid beebisid enne, kui teil koolid läbi on, on aru saadud? Ei ole kiiret selle asjaga, sinu väärtus inimese ja naisena ei sõltu sellest, kas või kelle peenis sul sees on käinud. Pealegi hakkad sa seda tõeliselt nautima alles paaaaaalju hiljem ja praegu tõesti ei anna see sulle mitte midagi peale keeruliseks elatud elu.)
  • Aeda kasvas batuut.
  • Muru niitis ennast ise ära.

Toit pole veel poest otsa saanud. Seepi tuuakse ka jooksvalt juurde. Tundub, et vaktsiini-testi-ravi poole loobitakse ka praegu veidi rohkem raha, nii et lootust on.
Ja mis ma saangi muud teha, kui. Kui legosid ehitada ja torne laduda ja peppasid värvida ja keelt torru ajada ja kuts läks karja linta lönta ja tänada õnne, et kahesele ei pea sugulastest pungil sünnipäevapidu tegema, sest. Ja 20 piires liita-lahutada ja tähti maalida ja häälikuid häälida ja vetsupaberirullidest märtsijäneseid meisterdada ja patsulaule laulda ja geopeitust mängida ja mida veel sellele esimese klassi jütsile välja mõeldakse. Kui veab, saab mõne raamatu ka veel kätte võtta, enne kui. Enne kui “elu” edasi läheb. Seni läheb lihtsalt elu edasi.


Hinga. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar