Esimene nädal

Tulime tüdrukutega eelmisel laupäeval Amsterdami kaudu kodumaale. Selle ajaga, mis tundub nagu kaks päeva, mitte nädal, olen korjanud kaks puutäit mureleid, kaks kirssi, kaks musta sõstart. Ema tegi laari mahla ja portsu toormoosi. Punased ootavad uut nädalavahetust vist. Need lähevad meil niisama sügavkülma talviseid smuutisid ja putre ootama. 

Korra käisime külas ka. Peamiselt tegelen tittede magama panemise ja söötmise ja vaidluste lahendamisega. Nagu ikka.

Poisid tulevad varsti autoga järele, siis kui pisibeebi vaktsiinipass lubab. No vaadake teda 💙

Meie juures elatud ajaga on talle ninast pepuni pea 40 cm juurde visanud, mis on peaaegu terve see pikkus, mis algul oli. Kui ennast pikaks venitab, siis on kahesest pikem. Kahesest raskem on ta nagunii, nad on 12 ja 15 kilodes. Igatsen, muidugi, oma karvast krokot. Aga sellegipoolest on siin rohi rohelisem.

Kognitiivne kapatsiteet jätab endiselt soovida. Vähemalt ei tekita see nii palju muret, kui ehk võiks, sest uus põlvkond teravaid pliiatseid on ümberringi. Aga raamatute lugemiseks võiks ju ikka seda jaguda.

Ja hirmus kahju on, et Luige laadale ei jõudnud meeleheiteta perenaise vaipu vaatama. Lastetuppa oleks kollast vaibajuppi tarvis. Eks siis tuleb jälle interneti teel kaubelda. Lihtsalt kahju, ise olin kodumaal ja Luige ka kiviga visata. Kui sa Kalevipoeg oled ja jaksad paarkümmend kilti kivikest heita.

Ja korra-paar tuleb veel 15 km kaugusel mere ääres külas käia. Ja maavanade juures. Ja Saaremaal-Muhus. Järgmine nädal tuleb murumees (veel rohelisemaks, muidugi!) ja rõdu põrand tuleb üles võtta, et katusemees saaks tulla. Aga see jääb küll poistele, kui need kunagi jõuavad. Peamiselt sellele karvutule, siiski.

Linna peab ka jõudma, tüdrukuid pole jõulust saati näinud. 

Vähemasti vana hea Rõõmu pood ei jäta hätta:

Kui omal napib, saab poest juurde!