Me kõik lendame ükskord ära

Inglise keeles öeldakse first cousin twice removed - removed on põlvkonnaerinevus ja first/second näitab onupoegluse taset. Ehk siis käisime minu vanavanaema täditütart ära saatmas eile. Sedasi kõlab kaugelt, aga vanavanaema emal oli 11 õde-venda, suuremad pisematega läbi ei käinud ja tädi Endla sugupuuoks oli meie oma ligi. Ta poeg on selle oksa viimane võsu.

Ma olen varemgi matustel käinud, aga miskipärast lõi see väeti ja habras lahkunu avatud kirstus eriti suure hooga hinge. Ma ei tea, kas asi on Metsakalmistu ja Pärnamäe ärasaatmiste kvaliteedierinevuses või minus, aga kui kellelgi on matustele professionaalset vesistajat vaja, siis ma võtan nüüd tellimusi vastu.

Tädi Endla ema suri 1928, kui ta oli kuueaastane. Ka see läks kuidagi eriliselt hinge. Võib-olla sellepärast, et kuueaastane on ikka nii pisike? Või sellepärast, et minu tütar oleks ka peaaegu oma emast kuueaastasena ilma jäänud? 

Matus oli imeilus, mina poleks sellist saanud. Eks siis tuleb edasi elada.

Nii suurt saavutust ma kindlasti ei tee, kui tema. 98. Aga tal oli veel 90sena pulss 60 ja 50 vahel. Mul kolmekümnendateski 90 ringis, hea, kui seismekümneni lõpuks välja vean. Ja sedagi siis, kui ilusti rohtusid võtan ja uut episoodi ei tule.

Ega mu tütred ei jaksaksi mind sedasi kodus hooldada nagu Endla poeg, elupõline spordimees ja kehkaõps jaksas. Imetlusväärne mees. He’s single, ladies! (And gents.)

Matusetalitaja oli kunagi olnud usklik, aga ühel hetkel ilmalikuks ära pööranud. Ta alustaski sellega, kuidas kõik sünnivad, elavad, kannatavad, rõõmustavad... aga varem või hiljem lendame me kõik ära. 

Mõni ütleb, et läheme üle vikerkaaresilla. “Coco” filmis, mida ma veel näinud pole, aga plaani ammu võtnud olen, olla üle lillesilla mindud. “Coco” vaatamiseks on ammu plaanis taskurätipakk manu võtta. Aga et lisaks lehvikule, huulepulgale ja maskile (ühtegi ei kasutanud lõpuks) oleks pähe tulnud ka taskurätipakk kotti pista, selleni mu kognitiivne kapatsiteet mind ei küünitanud. Samas teadjamad mehed - kirstukandjad ja hauatäisajajad - olid lausa vahetussärgi autosse pistnud, et parklas nende kõhulihaseid seirata saaks. Aga tegelikult polnud vajagi rätti. Pisarad küll voolasid (meie Endla, noh, ja minu lapsed ja...), aga hallatavalt. Ma kujutan ette, et ma olin väga elegantne pisaravalaja, kujutage ette Holly Golightlyt näiteks, mustvalges kabelistseenis. 

Kuidas see tegelikult välja võis paista, sellest teised ärasaatjad viisakalt vaikivad. Jäägu meile meie jõudu andvad pettekujutelmad. Nagu elegantne nutmine. Või jumal. Või armastus.

Täna tuleb Timmi ka koju!

Karvane kaisuteraapia, teravate kutsikahammastega