4+1 raamatut

Tuleb kirjutada, mis vaja, enne kui saab oma aju uutesse raamatutesse uputada.

Esiteks rubriik “Mida kuradit ma just lugesin!?”

Alyssa Cole “When No-one Is Watching”

Nagu. Stephen Kingiga sa vähemalt tead ette, et kuskil Kirde-Ühendriikide väikelinnas hakkab midagi juhtuma. Ja et see õõnestab su seest ära.

Aga see!? Päris hull, see on nii reaalne, ma tean, et sellised asjad toimuvad kogu aeg, aga kes ütleb, et see taust pole seal selline nagu AC kirjutab? 

Kuidas toimib “gentrification”, kuidas tõrjutakse poppidest piirkondadest põliselanikke välja, kuidas rikka peale kohtu hambad ei hakka ja kuidas sinagi võid jääda sinu vastu välja töötatud süsteemi hammasrataste vahele.

Väga hea lugemine oli. Haaras kaasa ja väntsutas läbi ja kui otsa sai, siis oli selline tunne nagu rubriigi pealkiri. Lugesin kähku ühe naistega otsa.

Edasi, rubriik “Naistekad”

Ella Quinn “The Most Eligible Lord of London”

Kaks atraktiivset rikast lordi, üks esimese hooaja näitsik ja mis neist edasi sai. Kui tisside ja peeniste kirjeldused kõrvale jätta, siis oli täitsa kena lugemine. Arenes vaikselt, “Hüljatute” sarnaseks rinnust-kinni-ja-nägupidi-mutta tunnetekiskujaks ei hakanud, Suur Pööre pannuks ajastule omaselt ahhetusest lehvikuga õhku vehkima, aga lehvikut polnud käepärast. Ülemereterritooriumitega seotud süžeeliini tahtnuks pikemalt lahti lugeda, see lõpp oli nadi. Muidu oli hea “palate cleanser”. Netflixist vaataks hea meelega, seal polnud vähemalt “Bridgertonis” neid tukslevaite kreemjate rindade ega peeniste kirjeldusi. Võib olla “B” raamatus ka pold? Ei tea. Igatahses lugeda rohkem ei soovi.

Edasi. Rubriik “Eelista eestimaist” 

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”

VVNi “Kuigi sa proovid olla hea”, mida ma pikalt olen püüdnud kätte saada (kas te teate, mida raamatupoed küsivad väljamaiste saatmiste eest? Vat selleks.) ja lõpuks elisaraamatust leidsin. Esimene jutt oli nagu sissejuhatus, maailma tutvustus. Oi, mulle meeldivad alternatiivajalood! Nagu eelroog ja isutekitaja. See esimene. Ja siis teine amps. Ja siis pearoog. Esiteks. Need maailmad! Nagu päris! Ja hoopis teistmoodi. Samamoodi nagu “Lihtsates valikutes”. Läbimõeldud ja elluäratatud maailmad, mis ongi. Mitte pole lihtsalt taust. Ja inimesed - naised! Mõtlevad loomad, mitte seinakaunistused. Võttis kaasa ja oli mõnus sõit. Kahju, et otsa sai.

Nüüd tahaks magustoitu ka, palun.

Läheb kindlati ülelugemisele.

Ja siis lõpetuseks see. Mis rubriik see on? “Tahaks ära surra, aga tegelt nagu ei taha ka” vist.

Matt Haig “Keskööraamatukogu”

Lugemise ajal kummitas kuklas, et mida see meenutab. Praegu kirjutades mõtlesin välja, et põmst sama nagu “Harry Augusti esimesed viisteist elu”.

Aga samas täitsa teistmoodi. Lihtsalt et kõik need erinevad elud, mis sa saad elada. Kuidas üks valik teise universumi loob. Midagi meenutab veel. Kes tuletab meelde, mis raamat too oli?

Klassikaline depressioon, eks? Oma elu ja oma valikud ja oma kahetsused ja. Lihtsalt ela, kullake. Elu mõtte üle juurdlemine on pöördvõrdelises seoses elu mõttekusega, nagu üks koolivend kunagi leidis.

Teooria on lihtne. Praktika... praktikas neelan tablette ja loen raamatuid, et mitte oma eluvalikutele silma vaadata. 

Huhh, kõik. Nüüd saab “Langustid” ja “Kadunud sõbrad” ette võtta. Esialgu tunduvad üsna ühte auku olevat. Eks näis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Aa. Ja see “pluss üks.”

Becky Chambers “The Long Way to a Small Angry Planet”

Teate, ma ei raatsi seda lugeda. Nagu instas kirjutasin, on see nii mõnusa “Firefly” fiilinguga, et lihtsalt ei taha, et see lõppeks. Õnneks on see neljast esimene. Avastasin sarja tänu “Willoughby Book Clubile”, mille kuuekuise tellimuse omale jõuluks lubasin. Iga kuu saadavad vastavalt sinu lugemismeeldimistele ja stiilile raamatu. Seni klapib. Nad, kavalpead, saatsid mulle selle sarja kolmanda osa. Lugesin tollest esimese peatüki (hetkel rubriigis “Mida kuradit ma just lugesin!?”) ja otsustasin, et ei. Algusest peale või üldse mitte.

Ja hea oli, et algusest peale, sest appi kui hea! Hoian seda nagu magustoitu. Nagu viimast eurot. Nagu midagi ekstrahead. Nagu sitta pilpa peal? Miks meil on selline ütlemine? Et kui hoiad midagi head, siis nagu sitt pilpa peal? Et ettevaatlikult? Miks vanad eestlased pilpa peale kakasid? Ja miks nad seda pilbast koos väljaheitega transportisid? Ja kuhu? Ja miks?