Eurovisiooni poolfinaalid

Et kõik algusest peale ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest, et ma ei vaadanud neid eurolaule tutvustavaid saateid ETVst. Algul ei teadnud, siis ununes ja siis ei saanud enam järelvaadata. Nii et poolfinaalide eel olin puhas leht (isegi Uku laulu pealkirja pidin guugeldama, sest esteks oli “Eesti laul” ammu ja minu mälu on teatavasti hea, aga lühike, ja teiseks polnud Uksik mu lemmik (ja kuna mu mälu on nagu on, siis ma ei mäleta enam, kes mulle sealt üldse meeldisid. Selleks tulebki blogisse kirja panna, pärast hea välismälust vaadata)).

Seega euronädalal oli plaanis vaadata mõlemat poolfinaali ja laupäeval suurt šõud. Ostsin spets näkse ja limpse selleks isegi valmis. 

Ma ei teagi, miks, aga kui hakkasin telekava kerima, et vaadata, millal hakkab, mõtlesin isegi vahepeal, et kas mul on vale nädal? Miks seda saadet siin ei tule ega tule? Lõpuks kell 22 muidugi tuli. (Meie ajas siiski kell 21, aga sellegipoolest.) Kas see on alati nii hilja olnud või olen mina vana? (See on retooriline küsimus, ma tean küll vastust, eks.)

No igatahes kell 21 kohaliku aja järgi olin ma magama pannud pisema ja põõnasin rahulikult juba suuremat käbi magama pannes ise ka. Upsi. Skrollisin pärast hambaid pestes (sest mul polnud ju plaanis magama jääda ja vales kohas kah, seda seljavalu, mis seal hommikuni magades pärast oleks, ei väänaks hr Shiatsu isegi minema) delfi ja HLNi live blogide lõppu, et tulemusi näha. (HLNi huumor oli muidugi omaette saavutus - “teisena saab finaali... Iisrael???” Ja muidugi see emotsionaalne “üheksandana on finaalis... BELGIAAAAAAAA!!!!!!!!!” aww nunnu!)

Järelvaatamisest siiski õnnestus vaadata:

1) Leedu - i mostly dance alone anyway ja tavaliselt to the music in my head, nii et tubli, Leedu! Soovin edu! 

2) Sloveenia - miks arvatakse, et trauma ja traumast taastumine on inimese arenguks vajalik? Ei ole! Trauma on trauma, ka ilma selleta saab “iseendaks” ja “võrratuks” areneda. Mulle ilgelt meeldiks, kui ma siiamaani mingi mõnusa vati sees elaks, ei teaks midagi üksikemandusest, joodikisandusest, kooli kõrvalt töölkäimisest, vägivaldsetest suhetest, manipuleerimisest, rahamuredest, surnud lastest, katkenud rasedustest, haiglas torude otsas olemisest jne jne JNFE. Mulle meeldis see teine halleluuja rohkem. Me oleme sündinud, et elada, mitte et võidelda, lady.

Nii et much nope. 

3) Venemaa - mis, mis, Marko? Pahameeletorm Venemaal, sest liiga femikas, geimeelne ja mõnitav? Mulle meeldib see laul juba enne, kui see alanudki on! Laulust endast oli ka aru saada, miks see finaali edasi sai. 

4) Rootsi - nojah. 

5) Austraalia... minuti pidasin vastu, siis panin teleka kinni. Hoian oma puhta lehe siis finaali jaoks.

Eile oli plaanis teisena esinev Uksik ära vaadata ja siis põhku pugeda, aga olin juba kell 20 õndsas unes (seekord lausa pestud hammastega ja õiges kohas).

Ja Rents kirjutas, et pole seda nalja üldse vaja, antagu auhind lihtsalt Itaaliale üle. Finaalis kohtume, Itaalia.

Eeldusel, et ma ei maga juba. Ja uute rohtudega pole siin ilmas miski kindel. Peale selle, et palju und on vaja selleks, et neurotransmitterid paremini töötaks.

Aga kõige tähtsam küsimus on ju siiski - kas Island ikka pääses oma 110% võidulauluga otse finaali?