Kes ees, see mees. Marju oli mees seekord.
Leiutajateküla rand. Raamatus on hoopis teistmoodi, aga eks see ajab asja ära.
Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?
Kolm. Vanim mõni kuu vana, uusim on offline versioon sellestsamast, mida praegu loed, kui telefoni aku poole kirjutamise pealt tühjaks sai. Jah, tundke kaasa, toksin telefonis. Tegelikult. Et ausalt ära raakida, nagu asjad on, siis drafte pole ühtegi. On offline postitused, telefonis äpi mälus. Brauserist neid ei näe, Justin Trudeau (nagu Justin Case, eks, aga silmale kergem). Mul on selline ludiitlik-tehnotaibuta tunne, et draft võib kogemata avalikuks saada ja kus siis selle häbi ots. Selline klassikaline viielise haigus.
Neid offlaine tekib vahel ridamisi, aga ma ikka kustutan sealt aeg-ajalt neid. Digiprügi ja kliima soojenemine jms.
WordPress või Blogspot ja miks?
See siin blogspot. Wordpressis pidasin kunagi avalikult, aga siis läks asi pere kursis hoidmisega mugavuspaguluses ja pere nõudis pilte (pics or it didn’t happen) ja nüüd seal parooliga albumilingid.
Vahet pole. Wordpressil on päris äpp, suur pluss. Aga see blogtouchi äpp ajab ka asja ära. Võimaldab teksti ja piltide avaldamist ja kommentaare saab vist ka kuskiltpidi näha, aga neid vaatan pigem brauserist, kui keegi kirjutab. Aitäh, et kirjutate!
Vanasti oli veel livejournal (aastast 2001, oi see oli hoopis teistmoodi maailm. Päris kogukond ja. Ah... eks kõik läheb vananedes kehvemaks. Eks ma ise olin noorena ka vähem erak ja.)
Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?
Kirjutamiskirg sai alguse sellest, et lugema-kirjutama õppisin. Palju on metsa maha võetud kõigi nende vihikute-paberite-märkmike pärast. Tindist ei räägigi, mis see toona ikka muu oli kui mürk (sry keskkond). Aasta oli siis 85, tint tuli potist ja sulepead tuli sinna sisse pista. Tindiplekid, mäletate? Kuivatuspaberid! Kuigi suurem osa vist käis ikka hariliku ja värvipliiatsiga. Sellega seoses, et kuidas sa teed lapsele selgeks, mis vahe on harilikul ja värvipliiatsid, kui mitte harilik on vildikas? Üks potlood kõik ju. Vahet pole, kas kleurpotlood või schrijfpotlood. Stift on ikka änksam!
Ei mäleta esimest postitust, aastal 2001. Aga selles siin muidugi mäletan, siin neid postitusi umbes kolm ju ainult ongi.
Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?
Vahel ootan, millal feedlysse tekiks kellegi uus post, vahel ei jõua mitu aega ja siis on feedly “inimeste” jaotises (mul on seal ka “uudised” ja “tarkus” ja “kuulsad” (gaiman etc), lahterdamine on sorteerimise ema) nii palju juttu, et alustan hetke lemmikutest ja siis lähen sealt edasi. Inimeste all on palju kogunenud aastatega, aga neist käputäis on aktiivsed.
Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?
Lapsepõlve (no ülikooli esimene aasta vms) esimene eks püüdis mulle selgeks teha, kui äge on blogimine. Keegi Madli? Yeah, right. Aga kaks kuud hiljem olin kuidagipidi jõudnud livejournalisse ja ülejäänu on ajalugu. Lugesin oma inimeste sissekandeid ja nende, kellest said oma inimesed. Mitmed mu vanimatest sõpradest on sealt leitud. Pärast seda on küll tuul meid üle ilma laiali pildunud, aga ühischat on selline, nagu istuksime ikka ninapidi koos.
Regulaarselt tänapäevaseid blogisid hakkasin lugema vast siis, kui lapse sain. Imetad ja loed, telefon pihus, sest öösel nt ei saa ju tuld põlema panna, et raamat võtta, pisike on naksti üleval. See oli mu kogemus. Enamik teisi imikuid oleks rahulikult edasi maganud, ma saan aru, mu teine sealhulgas. Aga ei mäleta kust pihta hakkas. Ei. Klari. Klarist hakkas. Teda teadsin juba livejournali ajast.
Dooce.com oli sillaks vana aja ja uue aja lugemise vahel. Pausi ajal pikalt ainult tema oligi. Ja sekka the Bloggess, muidugi.
Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud
Ei tea küll, pole selleks püsivust. Kui kellegi jälle avastan, siis vast 10 +/- mõni viimasemat.
Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?
Et teise silmas pindu näed, a oma silmas palki ei? Pigem häirib mind see, et blogisid lugedes jääb lõpuks endale mulje, nagu sa tunneks seda inimest (anonüümne v ei), oleks lausa sõber, aga temal pole aimugi, et sa olemas oled. Või et oled mõne kommentaari jätt, aga muud midagi.
Pealegi pole ma nii anonüümne midagi, kui tahaks või võiks. Vähemalt kaks teist teab mu ees- ja perenime, juukse- ja (vist ka) silmavärvi. Kleidisuurust umbes. Kleidilembust umbes. Laste arvu ja juuksevärvi. Midagi veel? Kindlasti midagi veel.
Kas blog või vlog?
Blogid. Olen proovinud, aga ei... kui ma juba vaatan, siis püüan valida mingid head sarjad, mille vaatamine mul on kunagi ripakile jäänud. Aga isegi see ei õnnestu.
Vlogisid jälgin pigem lapse kõrvalt. Et mis maailmas tema elab. No Ryan’s World ja Five to Love ja see Michali pere, kus on miljon last, ja hollandikeelsetest de Bakkertjes ja de Bellingas. Vahel on ta Rosinakodu peale sattunud, siis kiidab neid ka. Et emme, teeme ka oma perejuutuubi. Nope. Much nope, kid.
Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?
Vanasti, kui mulle tundus, et elu peab iga sekund põnev olema, siis jälgisin, et põnevust üleval hoida. Aga tead. See Hollywoodis välja mõeldud hiina vanasõna, et vaenlasele tuleb soovida, et elagu ta huvitaval/põneval ajal. Tahaks vaikselt ja rahulikult. A ei saa, alati on midagi kuskil omalgi. Ei otsi enam ega huvita sellised skandaalid.
Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?
See vastus sarnaneb vist eelmisega. Ei ole mul seda aega lugeda asju, mis ei klapi.
Kas blogid surevad välja?
Blogil ja blogil on vahe. On vahe, kas inimene ei saa mitte vaiki olla või et ta ei saa mitte vaiki olla ja teenib reklaamiraha ka. Need esimesed ei kao kuhugi ja nende teistega on nagu energiaga - need ei teki ega kao, aga muutuvad. Kuhu, ei tea. Kuhugi ikka.
Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?
Need kaks postitust, mis draftides veel istuvad, on need, mida olen püüdnud ette planeerida. Ei õnnestu. Ikka hetke ajel ja. Kirjutan valmis ja siis vahel lasen mõne tunni kuni päeva settida, enne kui avaldan. Kui avaldan. Aga vahel läheb kohe.
Kui saaks, ei kirjutaks. Kui elaks bestidega koos nagu ülikooliajal Tartus, siis vist poleks põhjust, saaks niisamagi. Siis oligi see suurem LJ ja blogivaheline paus. Kui saaks nii, et oskaks raamatuid kirjutada, siis vist ka ei blogiks, saaks need mõtted kuidagi muudmoodi. Aga ei oska. Võtke heaks.
Tarkusetera eilselt Lottemaalt
