Normaalsus on taastumas

Miks ma tunnen, et normaalsus on taastumas?

Maailmas ju mitmed lained laksuvad rannal, kus kolmas, kus neljas, kus delta, kus juba (varsti) oomega…

Kui seitsmene kolmeselt kooli (ehk siis kooliga seotud lasteaeda) läks, toimus enne esimest septembrit klassiga tutvumise üritus. Kõik lapsed said koos vanemate ja õdede-vendadega minna oma uut klassi ja uut õpetajat uudistama. Selleks oli ette nahtud paar-kolm tundi, mine millal tahad.

Ja nii iga aasta, sest igal aastal õpetaja vahetub ja vahetub ka klassiruum. Nii kooliga seotud lasteaiaastmes kui koolis-koolis.

Enne kui kolmene sel sügisel kahepooleselt kooli (ehk siis kooliga seotud lasteaeda) läks, sai samuti õpetaja ja klassiga tutvuda. Selleks oli ette nähtud 15 minutit eelnevalt kokku lepitud ajal, mil teisi lapsi ligi polnud. Tunne ja õhkkond oli väga kliiniline.

Eile aga käisime mõlema lapsega nende uusi klasse ja õpse vaatamas. Selleks oli kogu koolile ette nähtud paar-kolm tundi. Kooliõu oli rahvast täis, tõsi, klassi lubati kuni kolm pere korraga. Aga tunne ja õhkkond olid lõbusad ja meenutasid K-eelseid aegu.

Räägitakse küll neljandast lainest, kuid siin kandvat haigestumise jämedat otsa vaktsineerimata inimesed, keda riigis kokku on u 30% ja meil Flandrias veidi alla 20%. Õhus on tuntav ootus piirangute edasisest lõdvendamisest (maske peab praegu kandma vaid siseruumides-poodides jne) ja mingigi normaalsuse taastumisest.

Vahet hoiame ikka (1,5m) ja ka käte puhastamiseks on igal pool vajalikud vahendid. Aevastame-köhatame küünarnuki-õndlasse (mis selle koha päris nimetus on?) Avalikus ruumis on köhatamine, muidugi, k-eelse ajaga umbes 143% vähenenud.

Mhhh

Esiteks.

Täna oli esimene päev pärast kooli suvevaheaja algust, kus mul polnud ühtegi last kodus ja ma ei pidanud ka tööd tegema.

Ja mis ma tegin?

Sõna otseses mõttes magasin need 4,5 tundi maha nagu mingi lollakas. Isegi raamatut ei lugenud, isikliku ja perekondliku adminniga tegelemisest rääkimata.

Teiseks.

Eile käis koristaja. Igat senti väärt, maja läigib nagu prillikivi (vähemalt need osad, kuhu ma ta olen ligi last.)

Ainult et õhtul süüa tehes arenes klassikaline olukord, et kui koristaja on üle käinud, siis sa ei tea enam, kus sa lõikelaudu hoiad. Sain hakkama. Pole veel avastanud, kus ma neid siis hoian. 

Aga ei kurda. Prillikivi.

Ja kolmandaks.

Naabrikass.

Naabrikass lähemalt.

Sest ületänava gümna nimetuse lühend on KAT ehk kass.

Tädi Heino

Lisaks sellele, et mul on igal teisipäeval* keskmise 12-aastase poisi huumorimeel, olen ma üle nädala neljapäeviti** full blown tädi Heino.

Ja täna on see päev. Vabandan ette.

Nimelt on peni meil täiesti harilik teismeline poiss - iga märg tutt tuleb üle lakkuda. Ja need, mis pole märjad, tuleb ise märjaks ajada.

AGA.

Seoses sellega leidsin juurika. Sest kui iga kahe sammu tagant on peatus, siis on ümbruse uurimiseks palju aega.

Armastus on õhus ja juurikas.

Teismeline penipoiss juurikasüdamega.

Peni kaitseks tuleb öelda, et ta ongi teismeline poiss ja keeldus parema pildi tarbeks koostööst. Rohututte ju ümbrus täis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Mitte just NII täpselt, aga ajalisest intervallist annab aimu.

** Vt eelmist selgitust.

Puhkus

Oli puhkus.

Enam ei ole.

Muidugi ei jõudnud kõike teha ega igale poole minna.

Peaaegu kuhugi ei jõudnud.

Ega igale poole ei tahetud ka.

Ei virise, eks igaühte ei peagi külla kutsuma.

Peab aru saama, kui vanade jaoks oled “uus” ja uute jaoks “vana”. Siis tuleb küla pealt lapsi kokku laenata ja kulutada kogu oma vaimne kapatsiteet sinna.

Sellegipoolest jõudsin Saarde ja ette kavatsemata Hiiumaale.

Veel Saarde surnuaia- ja kinnisvarahaideheidutamisetuurile.

Veel Hiiumaale, seekord plaanikohaselt.

Laulasmaa ja “Kihnu Jenka”.

Kaljulaval ise tehtud ja kokku laenatud laste piirituks rõõmuks Taukar.

Kinos “Luca”.

Kiidjärvel “Tantsubaasis on suusapidu”, nagu see mul meeles on, ehk “Vana klaver”, nagu guugeldamine näitas. 

Läbi Tartu sinnapoole sõites (näe, ikka käisin Tartus ka seekord, mis sest, et sainult mõneks minutiks sinna-ja-tagasiteel linnaservast läbi sõites) tõdes teatrikaaslasest emaüksus lõppematuid teetöid vaadates, et “siin ka üks kaerajaan käib”. Mis see Tartu maantee muud on, kui rahvatants autodega - rahvatants+rahvussport ehk kiiruse ületamine ja kahtlased möödasõidud, hopp! siia, hopp! sinna, karga välja kaema.

Puid välja juuritud ja uusi istutatud.

Maja värvitud.

Küdiga koera teemadel raksu mindud.

Muhumaa ja raamatuesitlus.

Kloogaranna. Nõva rand. Tahkuna ja Mändjala. Tuuletorn. Koeraga restodes. Mõisad, lossid, keldrid, pööningud. Tantsupööningud ja linnalaagrid. Ballett ja tehnika. Lottemaa. Hagudi. Keila. Rannaküla. Nadu sünnipäev. EMO. Draama. Rahustid. Mull. Mull null. Kuusalu Loksa ja Lible tänav. Koertenäitus. Juuksur, laste. Ühele sai Paula, teine keeldus tooli istumast. Juuksur, ise, üle 2 aasta. Päike. Heinamaa. Lilled. Vihm. Teetööd. Veel teetöid. Iseseisvuse taastamise aastapäev. Auto pakkida ja start.

Tagasiteel oli 6 sõidutunni läbimiseks aega 14. Ei roninud kiirteele. Leidsime vahvaid peatuspaiku. Põikasime uitmõtte ajel Keila+Haapsalu saarele ehk Ölandile. Nii vahva päev sai kokkuvõtteks! Need 14 tundi möödusid oluliselt, OLULISELT kiiremini kui järgmise päeva 5 tundi saksa kiirteedel. Aeg on ikka suhteline nähtus. Pole ükski teadlane veel selgitanud, miks ta sedasi trikitab. Või on?

Ja muidugi.

Uksest sisse astudes oli tunne, et meie äraolekul on sisse murtud ja maja läbi otsitud. Sest ma ju kraamisin pea nädala enne ärasõitu, et oleks hea koju tulla.

Aga ei, ise keerasime maja pea peale, 2 tundi enne plaanitud lahkumist ja lisaks tund pärast plaanitud lahkumist koera passi otsides. Sedasama koera passi, millega kuu varem loomaarsti juures marutaudi loomale vaktsiinisime. Ja mille ma siis “kindlasse kohta hakkama” panin, et “kindlasti maha ei ununeks”. 

Muidugi ununes selles kaoses a) külmkapp tühjendada (oli vahepeal elama hakanud, sai esimese asjana tagasi jõudes küürida) ja b) kohvifilter viimasest täiest ära visata (oli masinas vahepeal elama hakanud, sai teise asjana tagasi jõudes küürida).

Ei, esimese asjana viisin peni lühemale tiirule. See võttis muidugi sama kaua kui keskmine tiir, sest igalt postilt oli vaja kuue nädala koerauudised kokku lugeda. Ja ise märk maha jätta. Vasja oli siin!

Küll on hea, et veel venitan viimaseid puhkusepäevi. Ei kujuta ette, kuidas oleks, kui juba oleks palgatöö ka muudele siinsele töödele lisaks.

Vahepeal tuli üks sügavam mõte, mis ajas hetkeks peas udu laiali ja ilma klaariks. See muidugi möödus kähku ja ununes veel kiiremini.

Aga lootust on, et saan hakkama.

Üks Mull on veel veinikapis vabamat hetke ootamas.

(Vast kohtun temaga mõne kuni mitme aasta pärast.)

Hädaorg

Homme hakkame tagasi sõitma.

Lapsed on närvis, ei taha siit ära minna, nõod-bestikad jäävad ju siia.

Ja siis nad kõik käituvad vastavalt.

Kannatust.

Palun leidke mulle paar. Kübekest. Kannatust. Veel.

Kannatlikkust, see tähendab.

Kannatusi on küllaga.

Kadakad ja kivid. Kodune.

Potte-panne ja muud nõu võib ka anda.

Avastused

Tuleb välja*, et lapsevanem olemine tõesti VÕIB tekitada PTSDd. 

Kanäe, need pusletükid siiski sobituvad paika. Võtan järgmine kord -iaatri ja -oloogi juures jutuks. Ma jäängi vist neile elu lõpuni maksma, arvestades mida kõike ma neile veel rääkinud pole.

Kuigi -oloogi peaks uue vaatama. Ta on küll meeldiv ja tore, aga rohkem selline… ühe-triki-ülo, kognitiiv-käitumuslik selline. Mul vist oleks tervet plejaadi tarvis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Internet kirjutas. Ja see, mis on veebis, nagu me ju teame, on sulatõsi ja puhas teadus.

Eelmised elud

20 aastat tagasi lõpetasin keskkooli ja läksin oma 90+ riigieksamitega tippi.*

Hiljem Tartusse.

Ühel hetkel sai see elu läbi ja tulin linna tagasi.

Tolles elus tegin vahvas firmas tööd ja avastasin maailma. Siis aga vahetasin lahti rääkimata põhjustel kähku töökohta, kus toredad tuttavad ees olid, tausta teadsid ja liigseid küsimusi ei esitanud. Vaat see kollektiiv, pigem sõpruskond, on see, mis jäi kripeldama, kui a) firma uutesse kätesse (sisuliselt põhja) läks ja b) perroonil ametirongi vahetasin. Aga parem kordki kogeda ja kaotada, kui üldse mitte kunagi midagi sellist kogeda.

Kaugtööna ja vabakutselisena tegin mõlemale veel, muidugi. Kellel seda tasustatud puhkust ikka tarvis? (Kõigil. Kõigil on tarvis.)

Kuni veidi pärast krooniaja lõppu tollele elule samuti punkti panin ja uue elu alustamiseks pedasse** ametikooli läksin.

Ja siis juba küllaltki mitme aasta eest sinna jõudsin, kus praegu olen. Õnneks on seal ka väga tore seltskond koos. Kui laps juba sama numbri jagu vanem poleks, siis ei usukski, et nii kaua juba oldud. Nagu mu esimesi üürikorteri omanikke seal, eestlane, kes tuli koos mehega kolmeks aastaks. Kolm aastat hiljem läks mees tagasi, tema jäi. Ja see oli 15 aastat tagasi. Millest nüüd omakorda omajagu möödas. Kõik need ajutised asjad, eks. Ükskord saab paljudel kolmeks aastaks tulijatel viisteist täis. Need ajutised asjad, eks.

Aga ikkagi, just see aeg seal... miks see just nüüd mulle jälle hinge poeb? Noh. Teatris käisin. Tuttavat nägu nägin. Tuttav hääl kõrvus ja... Ja nagu 10tonnine rekka või kahekordne buss, kuidas kogu see eelmine elu väga elavalt jälle tagasi tuli, toonased jutud ja käigud ja mõtted.

Oleks keskööraamatukokku*** asja, siis sinna kõigepealt lähekski.*⁴

***

Tegelikult aitaks sellestki, kui sellised raamatukogud olemas oleksid, kus saab elusid laenutada. Kas siis oma teisiti otsustatud hetkede peale ehitatud või hoopis muud, tundmatute kaante vahel. Oled kaks nädalat kuni kuu (sõltuvalt laenutustähtajast, popimad ilmselt vaid nädalaks) keegi teine tolle elu võlude ja valudega. Lõpptulemus oleks ilmselt sama, mis Haigi raamatus.

Kaadritagune hääleke ütleb, et sellised raamatukogud on juba olemas. Neid nimetatakse raamatukogudeks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* See polnud siis ammu enam TPI, muidugi

** See polnud siis ammu enam peda(googiline instituut)

*** vt ka Matt Haig, “Keskööraamatukogu”

*⁴ OLGU. Ei läheks. Sest et mul on imefantastilised järglased ja kui ma läheks ajas tagasi aega enne nende sündi, isegi KUI ma teeks kõik 100% samamoodi (mis muudab ajas tagasireisimise ju mõttetuks), siis ei näeks ma neid enam iialgi. (Vt ka filmi “About Time”) Siis ma oleks nagu üks naine ühest raamatust, mida ma ei suuda meenutada (põgus alamliin sealt, võib-olla “Time and Time Again”?) ja tema ei lõpetanud rõõmsalt, pehmelt öeldes. 

PS. Kummardus abikaanele samuti, kelle ühes lastega maha mängiksin ajas rännates (kuigi tema, erinevalt lastest, annaks ehk kuidagi tagasi võita, kui sama rada käia). Tema on mul ka tore ja endiselt ainus inimene, kes pikka aega ninapidi koos olles pole tüütuks muutunud. Ma olen muidugi ka nii printsess hernel, et mingi visiitabielu ei toimiks. Pole ma ei Nipernaadi Inriid ega Tänaku Jaanika. Ja näitleja naiseks sobib vist kõige paremini teine näitleja, kes ka terve suve tuuritab. Rändlaulikutest ma ei räägigi. Kraaps ja kniks. “Mõned asjad elavadki kõige paremini nendes mitte valituks osutunud maailmades,” ütleb ta keskööraamatukogust naastes.