esmaspäev, 13. september 2021

#jutujaht: sinnani on maad kaksteist miili


Oranže lehti tuul mu ette pikib,

maha rebinud on need ta puult.

Mõni kirju leht ka näkku tükib,

mõtteis tänan ja siis kirun tuult.


Ei ole päri- ega vastutuul ta;

mind hoiab lõksus, keerutab mu ümber.

Läbi mantli kontideni murda

pole miski sügistuulel ülbel.


Soe tuba kuskil ootamas on mindki:

neli seina, lagi, makstud rent.

Küte huugab, huugab kütte hindki.

Toas ootab suveleitsak, ent


Jussikese suvemaale tee on pikk -

maad sinnani on kaksteist miili.

Null koma kolmteist nulli ja kuus parsekit

ja 20 kilti, seda tean ma niigi.




~~~~~~~~~~~~~~~~~~


Jutujaht


Seekord läks väheke nihu. Upsi.

Vahel tikub melanhoorne 16-aastane nii kõvasti välja, et ei anna teda kuidagi vaiki sundida.

Kannatame ära ja siis on mitu head aega jälle rahu majas.

4 kommentaari:

  1. Vahel on hea luuletust juttude sekka lugeda.
    Aitüma!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mitmekesisus rikastab, eks ole, või kuidas see ELi moto oli.
      (Ühinenud mitmekesisuses, üldse mitte midagi rikastamise kohta.)
      Nagu selline palate cleanser, onju.
      Või see lepasuitsujuustuga hirvelihast täissuitsuvorsti amps Geisha šokolaadi mugimise vahele - ühel meist on vist kujundites väljenduv koduigatsus kallal

      Kustuta
  2. Oeh.
    Ongi sügis ju, meeleolu on ehe.
    (miilide parsekitessse ümberpanek on andekas leid!)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul mõlkus hoopis eelmise järel- või eellugu selle 12 miiliga mõtteis. Aga sügis tuli vahele 🤷‍♀️ Ehk järgmine kord.

      Kustuta