Ooteruumis

Eelmisel nädalal nutsin kolmes eri kabinetis.

Sel nädalal kahes.

Tuleva nädala* maksimumskoor võib olla lausa viis! Aga siis võiks juba tiba rohkem selgust olla, selle lõpuks, kes must saab, kui ma ükskord suureks saan.

Täna ärkasin sügavalt selge teadmisega, et ikka oleks pidanud 2019 vastu seda sillaposti sõitma.

Nüüd on veel rohkem inimesi, keda eluks ajaks katki teha. 

Mõni nimetab seda elukindlustuseks. No et lapsed on nagu elukindlustus, sest et hoiab elus. Eluaegne trauma ja kildudeks elu jms. Lastel hiljem, eks. Nendel, kes peavad selle valuga edasi elama.

Inimestel on vaja inimesi.

Kunagi ei tea näiteks, kellega rääkides mingi märkamatu asi hetkega selgeks saab.

Näiteks et töö ei tohiks sandistada.

Või kelle kulmud tõusevad laubast kõrgemale, kui sa neile töökeskkonnas normaliseeritud käitumisest räägid.

Võimalusi on mitmeid, eks ole, kuidas edasi minna.

Aga see kõik nõuab jaksu.

Mul pole.

Hea seegi, et elukindlustusi kaks ja peale nende teisigi armsaid inimesi, kellele ei taha liiga teha.

Ja siis vahepeal mõtled, et miks keegi teine midagi öelnud või teinud pole?

Äkki polegi nii hull?

Äkki ongi asi minus?

Võib-olla ma kujutan ette?

Ja siis tuleb kild-killu haaval meelde. 

Ei kujuta.

Ja äkki ongi see tavaline? Noh, see tavaline hulk igapäevast füüsilist valu, ei? 

Selle kohta oli meem. 

Et tavaline hulk on null.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Selle nädala, ülaloleva enamuses kirjutasin enne esmaspäeva. Seni skoor 1/3 (aga see-eest missugune!), kaks väga tõenäolist šanssi veel. Selgust ei saa niipea, muidugi.