Perseiidide sadu

Suvine kodumaalolek on isamaa pääsukestele alati liiga lühike. Mida ma siis poolest juulist saati teinud olen? Mitte perseiidide sadugi.

Ma arvan, et kui ma oleks õpetaja, siis ma oleks hobikorras poolte oma algklassilaste vanemad ära diagnoosinud.

Juuksed kammitud, eripaarist sokid? Emal ADD. Tubli vanem.

Juuksed kammimata, sokid erinevad? Lahutatud teisese lapsevanema nädal. Tubli vanem.

Juuksed kammimata, aga sokid samast paarist? Teisese vanema uus, lastetu kaaslane* vastutab. Tubli vanem.

Kas laps on koolis? Tubli vanem.

Pestud-kustud-kammitud? Tubli vanem.

Uni täis magatud, kõht täis söödud. Istu, lapsevanem, viis pluss.

Mis ma ikka vingun. Kuniks nad kooli jõuavad… 

Telefoni lukuekraanipilt on kaks triibulises särgis last puu otsas, ühel ühes jalas erkkollane, teises oranžimustakirju sokk, teisel roosasinisetriibuline ja niisama roosa. Kammitud. Puu otsas. Tublid lapsed. Ise ronisid.

Parim soovitus, mida ma kuulsin eile ehk siis veidi rohkem kui 20 aastat liiga hilja: ära vali ülikooli eriala selle järgi, mida sa tahaksid õppida - õppida on kõike põnev. Vali selle järgi, kuidas sa tahaksid oma elu elada. (Ja arvesta, et see ei pea igavene eriala olema.)

Viisin just ema lennujaama, läks Islandile tantsima. Päris õudne hakkas, nädala pärast peab seal juba ise platsis olema, lapsed näpu otsas. Ei taha! Vihkan reisimist! Kas ei saaks korrakski ilma Euroopat mööda ringi paarutamata?! Ega vist… 

Peaaegu-südamekujuliste-kivide-kollektsioon laieneb. Kuidas siin nii palju südamekujulisi kivisid on? Tegelikult vist igal pool. Mõne kivi puhul on rohkem kujutlusvõimet ja armumist vaja kui teise puhul. Jagub mõlemat, tundub mulle selle järgi, et kui need koju kaasa võtta, siis peaks neile eraldi kohvri leidma**. 

Ja mida ma siis teinud olen? Perseiide tõesti pole näinud (veel, tipnevat 12/8, aga olla nähtav kaks nädalat enne ja pärast ka, lootust veel on***).

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* typo. Kirjutasin “kaslane”. Mu ekraaniklaviatuuri A-täht kipub kinni kiiluma. Aga mõnele inimesele sobivadki kassid paremini kui koerad koduloomaks. Ma olen rohkem koerainimene. Senimaani olin vähemalt. Nüüd olen allergik. Kas ma üldse enam inimenegi olen?

** leidsin. Tegelikult nii palju neid polnudki, aga üks kaltsuvaip noorte tantsupeo pisikeste võimlejate värvides ja kokku ostetud raamatud ka.

*** pilves ja sajune, ei näinud. Väsinud ka, ammu magasin kui piisavalt pimedaks läks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Postitus on latergram. Saabusime üle(-üle?)eile.

Kodus on juba sadanud ja säranud ja topeltvikerkaaretanud.

Tere tulemast koju!

Koletised

Ma pole ammu enam esimeses nooruses, nii et mul on elus ikka paganama hästi läinud, et alles viienda kümnendi algusaastal esimest korda koletisi omal nahal tunda saan.

AS Koletised (või OÜ? Filmist tundus pigem suurem operatsioon kui OÜ võimaldaks, aga ma ei tea neid asju.)

Mu õega juhtus see juba lapsepõlves, nii üks esimese kümne teises pooles. Isiklik lapsühik 1.0 on õnneks veel puutumata noist koletistest, aga lapsühikul 2.0 on juba kaks korda käinud. Paras õudus, aga vähemalt ei juhtunud minu vanemdamisvalvekorra ajal.

Puukidest räägin, jah.

Mu esimene instinkt oli kuuri kirve järele minna ja vasak käsi poolest küünarvarrest maha raiuda, bensiiniga üle valada ja ära põletada. Vasaku käe randmele oli ennast sisse seadnud nimelt. Südamedaami kannatlikul toel otsisin siiski eemaldaja ja koukisin välja. Imepisike oli, pärast mullatööd käsi küürides seda veel ei olnud, nii et tuli kas hiljem möödaminnes koera sügades temalt või lapsi magama pannes neilt, nendega oli rohkem kokkupuudet. Vaesekesed!

Nad leidsid ka kuskilt puugi vist ja põrutavad nüüd ummisjalu vastassuunas nagu iga intelligentne olend teeks.

Vaktsineeritud on meil kõik. Aga ikkagi. Fuih!

Maa- ja merepaos

Muljed mitmed. Sõnad udus kinni. Pildid.

Veedan puhkust nagu klassikud:

Ise ka nagu klassika:

Sinine ja hülgehall. Sügav ja kivine. Peaaegu-südamekujuliste kivide kogu täieneb.

Karumõmm on pehme (nii vaiba kui koerana):

Vahepeal on sedasi ka:

Ei kurda. Need mitte-päris-kaksnädalat puhkust on hoolimata esimese meremetsapesa voodi kohalt avastatud herilasepesast ja uude merelisemasse, ent metsatumasse pessa kolimisest siiski… nojah, mitte just lõõgastavad, sest töö ei jäta rahule ja tuletab ennast ikka aeg-ajalt võimalikult ebameeldivalt meelde, aga. Võiks oluliselt hullem olla. No näiteks nagu enne.

Meri. Ilus. 
Tuul on (akna taga) selline, et võib mõne kapten Trummi kaldale uhtuda. Selle seikluse jätaks vahele, tänan. Tormihoiatus lubas meid suuremast puutumata jätta, aga sõltuvalt selle suurema suurusest võib see mitte-nii-suur ka liiast olla.

Teispool klaasi kiigub üks uljas pardike lainetes üles-alla. Seiklus! 

Las pardike seikleb.

Ma paluks, et igasugu seiklused must edaspidi suure kaarega mööda käiks. Pole tarvis. Pass. Äkää. Mkmm. Ei jaksa.

Kaks nädalat puhkust on piinameetod, mitte puhkus. Esimene nädal läheb sisseelamiseks ja teine toob juba ellunaasmiskummitused.

Südamedaamile suvekübara heegeldamine edeneb, tänan, kätevärinast hoolimata. Septembriks saab vast valmis ka. (Enda oma … no ehk järgmiseks suveks on olemas. Vahepeal tuleb soojemat kraami meisterdada, et jõuluvana tulla saaks.)

Ärkan endiselt värisevate kätega nagu külajoodik. Vahel läheb õhtuks üle, vahel ei. Sõltub, kui palju töö mõtteisse pressib (numbrinäiduta telefonikõned jms). Ei näe edasiminekut.

See muidugi ei tähenda, et edasiminekut poleks. Ma ise ei näe seda lihtsalt. Nagu seda ei näe, kuidas lapsed silma all kasvavad, eks.

Mis siiski ei tähenda kindlalt, et edasiminekut oleks. Vahva.

Torm oli vahva. 

Jätkub täna.

Elekter on siiski tagasi. Veidi üle 24 tunni käis ära. Aga tuuled pole veel vaibunud, nii et ei hakka veel hõiskama.

Teist korda käisin seesuvi ujumas! Ei olnud soe. Aga tuba oli samas ja seal oli soe dušš.

Esimene kord ka polnud soe, aga siis oli vaja vaadata, et perekondlikus arvestuses lapsühik 2 liiga ülemeelikuks ei läheks ning et lapsühik 1 julgeks vees olla. Lapsühikuid oli kaasas 3, kolmas arvestusliku numbriga 5. Kokku on ühikuid laiendatud peres 4. Nagu trikiga matemaatikaülesanne! Aga ei. Elu on selline.

Aga ujuma sain. Isegi kohvi sain hommikul! (Vt ka elektrikatkestus.) Pidi ainult edasi-tagasi 25 km selle nimel sõitma. Oli hea kohv. Aga piim ei olnud seda katkestuseööd üle elanud. Win some, lose some. Ega kõik asjad ei peagi õigel hetkel meeles olema (et oleks uue piima ka kaasa toonud).

Kuidas teil tormiga?

Aga mitu korda ujuma oled saanud?

Kuidas sõstardega? (Meil ikaldus, tavalise ämbritäie asemel meeämbrikese jagu nii musta, punast kui valget. Kirssidega sama. Õunu… jagub. Kastiga väravataha panemiseks küll mitte, aga meil on noor puu ka.)