Koletised

Ma pole ammu enam esimeses nooruses, nii et mul on elus ikka paganama hästi läinud, et alles viienda kümnendi algusaastal esimest korda koletisi omal nahal tunda saan.

AS Koletised (või OÜ? Filmist tundus pigem suurem operatsioon kui OÜ võimaldaks, aga ma ei tea neid asju.)

Mu õega juhtus see juba lapsepõlves, nii üks esimese kümne teises pooles. Isiklik lapsühik 1.0 on õnneks veel puutumata noist koletistest, aga lapsühikul 2.0 on juba kaks korda käinud. Paras õudus, aga vähemalt ei juhtunud minu vanemdamisvalvekorra ajal.

Puukidest räägin, jah.

Mu esimene instinkt oli kuuri kirve järele minna ja vasak käsi poolest küünarvarrest maha raiuda, bensiiniga üle valada ja ära põletada. Vasaku käe randmele oli ennast sisse seadnud nimelt. Südamedaami kannatlikul toel otsisin siiski eemaldaja ja koukisin välja. Imepisike oli, pärast mullatööd käsi küürides seda veel ei olnud, nii et tuli kas hiljem möödaminnes koera sügades temalt või lapsi magama pannes neilt, nendega oli rohkem kokkupuudet. Vaesekesed!

Nad leidsid ka kuskilt puugi vist ja põrutavad nüüd ummisjalu vastassuunas nagu iga intelligentne olend teeks.

Vaktsineeritud on meil kõik. Aga ikkagi. Fuih!