Maa- ja merepaos

Muljed mitmed. Sõnad udus kinni. Pildid.

Veedan puhkust nagu klassikud:

Ise ka nagu klassika:

Sinine ja hülgehall. Sügav ja kivine. Peaaegu-südamekujuliste kivide kogu täieneb.

Karumõmm on pehme (nii vaiba kui koerana):

Vahepeal on sedasi ka:

Ei kurda. Need mitte-päris-kaksnädalat puhkust on hoolimata esimese meremetsapesa voodi kohalt avastatud herilasepesast ja uude merelisemasse, ent metsatumasse pessa kolimisest siiski… nojah, mitte just lõõgastavad, sest töö ei jäta rahule ja tuletab ennast ikka aeg-ajalt võimalikult ebameeldivalt meelde, aga. Võiks oluliselt hullem olla. No näiteks nagu enne.

Meri. Ilus. 
Tuul on (akna taga) selline, et võib mõne kapten Trummi kaldale uhtuda. Selle seikluse jätaks vahele, tänan. Tormihoiatus lubas meid suuremast puutumata jätta, aga sõltuvalt selle suurema suurusest võib see mitte-nii-suur ka liiast olla.

Teispool klaasi kiigub üks uljas pardike lainetes üles-alla. Seiklus! 

Las pardike seikleb.

Ma paluks, et igasugu seiklused must edaspidi suure kaarega mööda käiks. Pole tarvis. Pass. Äkää. Mkmm. Ei jaksa.

Kaks nädalat puhkust on piinameetod, mitte puhkus. Esimene nädal läheb sisseelamiseks ja teine toob juba ellunaasmiskummitused.

Südamedaamile suvekübara heegeldamine edeneb, tänan, kätevärinast hoolimata. Septembriks saab vast valmis ka. (Enda oma … no ehk järgmiseks suveks on olemas. Vahepeal tuleb soojemat kraami meisterdada, et jõuluvana tulla saaks.)

Ärkan endiselt värisevate kätega nagu külajoodik. Vahel läheb õhtuks üle, vahel ei. Sõltub, kui palju töö mõtteisse pressib (numbrinäiduta telefonikõned jms). Ei näe edasiminekut.

See muidugi ei tähenda, et edasiminekut poleks. Ma ise ei näe seda lihtsalt. Nagu seda ei näe, kuidas lapsed silma all kasvavad, eks.

Mis siiski ei tähenda kindlalt, et edasiminekut oleks. Vahva.

Torm oli vahva. 

Jätkub täna.

Elekter on siiski tagasi. Veidi üle 24 tunni käis ära. Aga tuuled pole veel vaibunud, nii et ei hakka veel hõiskama.

Teist korda käisin seesuvi ujumas! Ei olnud soe. Aga tuba oli samas ja seal oli soe dušš.

Esimene kord ka polnud soe, aga siis oli vaja vaadata, et perekondlikus arvestuses lapsühik 2 liiga ülemeelikuks ei läheks ning et lapsühik 1 julgeks vees olla. Lapsühikuid oli kaasas 3, kolmas arvestusliku numbriga 5. Kokku on ühikuid laiendatud peres 4. Nagu trikiga matemaatikaülesanne! Aga ei. Elu on selline.

Aga ujuma sain. Isegi kohvi sain hommikul! (Vt ka elektrikatkestus.) Pidi ainult edasi-tagasi 25 km selle nimel sõitma. Oli hea kohv. Aga piim ei olnud seda katkestuseööd üle elanud. Win some, lose some. Ega kõik asjad ei peagi õigel hetkel meeles olema (et oleks uue piima ka kaasa toonud).

Kuidas teil tormiga?

Aga mitu korda ujuma oled saanud?

Kuidas sõstardega? (Meil ikaldus, tavalise ämbritäie asemel meeämbrikese jagu nii musta, punast kui valget. Kirssidega sama. Õunu… jagub. Kastiga väravataha panemiseks küll mitte, aga meil on noor puu ka.)