Viimane oktoobrinädal möödus nii, et lapsed saime reedel koolist kätte, mind saadeti kohvi jooma ja südamedaam viis lapsed raamatupoodi emale sünnipäevakinke valima (eelarve oli minu poolt, aga olevat natukene lõhki läinud, sest raamatupoed, noh).
Sest mul oli sünnipäev! Juhuu! Erinevalt eelmisest aastast jalanumber koos aastanumbriga ei vahetunud, seega see enam ei klapi, aga ju see oligi pigem juubelikingitus looduselt (ja paljajalujalatsitelt).
Kingituseks sain…
Onju äge! Juba teist aastat on mul päris sünnipäev, kus ma ise ei kingi endal ei lilli ega torti ega kõiki kingitusi! Nagu oleksin jälle seitsme(teist)aastane ja sünnipäevad oleks mingi päris asi!
Kaks hommikut oli hommikusöögiks tort, küpsetasin nädala sees portsu kardemoniga kaneeli- ja portsu šokolaadisaiu, olemasolevast, sest invaliidid üldiselt poest kalleid küpsiseid ei osta, et lastele snäkiks kaasa pakkida. Õnneks on pärmitaigen ka teraapia eest, sest nagu plakat köögis ütleb: ma küpsetan saiu, sest teistele rusikaga näkku löömisele vaadatakse viltu.
Nädalavahetusel oli pikkade suguseltsivestluspäevadega kutsete üleandmine. Nüüd ongi veel ainult minu kohalikud ja ainult minu Eesti-sõbrad veel ilma. Osadel on vähemalt info, kus ja kunas. Sugulased on vähemalt teenindatud.
Kui eks küsis enne lastega-seonduva-seadustamise notarit, et kuidas siis läheb ka, siis noh… ma päris nii ei öelnud, aga kui eraelu poleks paigas ja õige, siis … ma parem ei. Rasked otsused õigel ajal (või viis aastat liiga hilja, sõltub kuidas vaadata) kinkisid vähemalt selle, et eraelukorvis on värsked munad. Mis siis, et muud korvid mädanevad.
Täna plaadin kööki.
Eile tegin kalligraafiat.
Homme mõtlen sellele, mis oma eluga peale hakata.
Kohe näha, et eestlane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar