Novembriit

Popid lapsed teevad novembriblogimist, et iga päev sulg tindiseks saada. Mulle see meeldib, siis on tihemini lugemist! Ja idee poolest meeldiks ka ise nii teha, aga ma isegi ei. Hea, kui iga kuu ühega hakkama saan. Kirjutada oleks küll, aga mõtete ajal pole mahti, ja kui maht jälle suureneb, siis on mõtted juba omateed edasi triivinud ja nii ta läheb. Isegi nädala õhtusöögipostitust ei saa teha, mitu korda olen proovinud, aga üle kahe päeva (ja see on mitme nädala peale rekord!) pole meeles kirja panna. Tagantjärele meenutada ka ei anna, sest ei mälukaart on arvatavasti vett saanud või midagi, sest jupsib, noh.

See siin on pilt eelmisest täiskuust (mitte üleüleeilsest). Ise tegin. Pildi, mitte täiskuu. Kunst, eksole. Igaüks nii ei oska. Ega ise ka enam ei oskaks.

Teised popid lapsed (isiklikest suurem) panid täna ise omaalgatuslikult päevalaagrisse jalga retuusid (ja pika pusa), sest eile üks teine laps oli nii olnud (kuigi tol olid metsamatkaks kilepüksid ka peal, eesti lapsed ikkagi), saamata aru, et temal endal on silma ja stiili ja mu arust teised ikka rohkem piiluvad tema järgi riidesse panna. Vaene laps. Minul oli vähemasti tema vanusena selge, et nii on. (Kas ka nii oli, on iseasi, muidugi, aga harilikult on nii, et mul tuleb mõte, mida ja kuidas selga panna, ja siis ei ole kuskilt võtta, aga poole kuni paari aasta pärast tuleb uksest ja aknast seda.) Eneseusu ja -kindluse poolest me siin majas muidu ei hiilga jah.

Vahepeale sedasi, et muidu on seitsmendal korrusel küll kaunis elada, üle (mitmerealise ja -liigilise) tee on park ja puha. Eriti riigipühade ja autovabadusepäeva aegu. Aga kui akna taga Ciarán aknaklaase kimbutab ja rõdupõõsaid ähvardab ära röövida, siis on päris hirmus küll. No eeldame siis, et see pole esimene tugevatuulinetorm siinkandis ja kui 1962st aastast katus peal ja klaasid ees on püsinud, vast veab selle korra ka välja. Iseasi, kui maja enne näiteks kaheksa- või üheksakordne oli. Siis võiks vist muretseda küll. See pole vist asi, mida kinnisvarakuulutustes peab välja tooma, aga vast nad midagi ikka oleks teinud seitsmenda korra rahva kaitseks, kui kaheksas pealt ära lendas, eks? Nii et rahu, ainult rahu. Puud on ka kenasti madalamal, ei tohiks katusesse kukkuda. Kui tuul neid just üles ei tõmba ja siia kõrgele ei keeruta… 

Siin pildil on täiskuu ja tänavalaternad

IGATAHES. Katus on tormituultest hoolimata veel pea kohal, toit laual (kuigi lapsed igisevad ülepäeviti nii, nagu ma kannaks neile mürki ette. Viimasel ajal vähem, sest et kasvatuslikud jõupingutused ja esimest korda elus teise täiskasvanu bäkapp, ma tean, maagia!), lapsed (välisel vaatlusel) terved (nöha pole siinmail haigus, eks. Sügaval koroonakriisiski pidi muude sümptomiteta tatise ja köhase kooli saatma, sest et “kui me igal tatisel lapsel lubaks koju jääda, siis oleks kool nädalaga täitsa tühi”. Õnneks siin kliimas ei löö kohe kõrvapõletitkuks, ptui-ptui-ptui.)

Siin on ainult tänavalaternad ja väiketondid.

Tegelikult mul postitust alustades oli mõte ka, millest kirjutada, aga sissejuhatusega läks lappama ja siin me nüüd oleme.