Pööriöö

Ei olegi raamatupostitus, vaid siuke kus-ma-käisin-mis-ma-tegin postitus. Selliseid on ka vaja, muidu sa, armas lugeja, ei oska raamatuposte hinnata. Võta aga heaks!

Osad käisid täna matkamas, mis on ka igati kiiduväärne viis talvist pööripäeva tähistada.

Ise käisime talvisel pööripäeval talvekontserdil - kohalik filharmoonia teeb igal aastal lastele, eile oli prantsuskeelne, täna hollandikeelne, seega. Seega ma teen nüüd näo, et teadlikult ostsin õige etenduse piletid, aga mul polnud tegelikult aimugi pileteid ostes keelelisest jaotusest, aga kogemata kukkus hästi välja. Igavesti vahva oli, ma käiks palju tihemini kontserdil (kui kõrvad kannataks), kui sedasi tehtaks suurtele ka. (Eks selleks kannatavad kõrvad ka paremini, et sihtrühma kõrvad on ka hellad.)

Pilt on eelmise aasta kontserdilt, oli selline südamlik lugu kahest sõbrast, kes otsisid oma pilve peal elavaid vanavanemaid. Ehk et kuidas lastega surmast rääkida. Värvidega ja eakohaselt.

Tänavu oli siuke lugu, et tulid dirigent ja esineja nädal tagasi talvekontserdi proovi kohale, aga mida pole, on orkester; on ainult peotäis postkaarte dirigendipuldil. Kuhu orkester kadus? Puhkusele! Ja siis käisime 80 musikaalse minuti jooksul eraderektiiviga need postkaartide kohad läbi ja tutvusime seejuures eri pillidega. Palju vahvam kui niisama poolteist tundi kontserdisaalis passida. Kuigi eks oma mõte läheb ka rändama tavalisel kontserdil. Istud seal iseoma kujutlusvõime köetud “Disney Fantasia” maailmas.

Mis sina täna tegid? Kas pööripäeva puhul midagi erilist?

Kas sa teadsid, et on pööripäev, või oled juba aastalõpu mispäevtänaon kaoses?

Mitte et kohe silma paistaks, et päevad jälle pikemaks hakkavad venima, aga moraalseks toeks ikka!

Miks mul pole minestamissohvat?

 Kolm raamatut on pooleli, mitu ootel, paljud veel avastamata. Muidugi tahaks teada, mis edasi saab neis kõigis, aga lihtsalt ei suuda kätte võtta. Vaatan ja tahan. Ei jaksa.

Tahaks demonstratiivselt teki üle pea tõmmata. Või minestamissohvale viskuda. Jaks otsas, pood kinni. Nagu oleks heli maha keeratud: pilt on, häält pole.

Kas see on jõuluväsimus, eluväsimus või lihtsalt lugemisväsimus?

Kuidas uuesti lugema saada? Tahan.

Raamat rebasest nimega Paxton ja tema poisist

 Sara Pennypacker “Pax”, Jon Klasseni illustratsioonidega. Eesti keeles Pegasuselt aastal 2022. Mina olen kivi all elanud siiani, alles avastasin.

Kirjastuse tutvustus ütleb nii: “Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku.”

Ma mõtlen, et ju see kirjastuse kokkuvõte on vist tagakaanel nagunii, et ma ei spoili ära midagi. Lugesin Mirkost, nii et tegelikult pole aimugi, mis tagakaanel on. Loodetavasti ei spoili. (Muide, kuidas see maakeeli oleks? See spoilerdamine?)

Kui keegi ütleb, et raamat on poisist ja rebasest, milline raamat sulle esimesena meelde tuleb? Duh, “Väike prints” muidugi. “Pax” on muidugi iseenesestki pönev ja sügav lugu, aga MUIDUGI hakkad automaatselt seoseid, vihjeid paralleele otsima ja nägema, sest inimaju lihtsalt on selline. Loe niisama või advanced level, ikka on hea jutt. Poisist, rebasest, kuulumisest, kiindumisest, sõjast, armastusest.

Selle raamatu kohta on meem ka. Ma peaks iga raamatu juurde, mille kohta see meem kehtib, lisama. Võtke heaks, tulevaste postituste lugejad!

PTUKSOH - mitte PTSH (ingl k PTSD) ehk posttraumaatiline stressihäire, vaid posttraumaatiline unustamine-kes-sa-oled-häire. Kui see trauma, mille sa oled läbi elanud, on sust välja treeninud kõik, mida sa enda kohta tead ja mäletad. Mida sulle süüa meeldib? Mida teha? Millest rõõmu leiad? Mida tähtsaks pead? Olgu see traumatreening siis sõjaväeline väljaõpe või vaimne vägivald. Ma ei vajunud pärast lahutust toidupoes nuttes põrandale, nagu sõjast naasnud tegelane, aga ikka pisara võttis silma küll, kui poes kokku lepiti, et igaüks valib, mis talle meeldib, ja saame 10 minuti pärast kassas kokku. Ja seisin ja… ei teadnud. Mulle? Meeldib? Does not compute. Lõpuks meenus sama, mis sõdurile. Ja jupi kaupa hakkasin taasavastama, kes ma olen. Mis mulle meeldib. Mis mulle tähtis on. See mina, kes kiht-kihilt maha hööveldati esimeses abielus. Aga uutmoodi.

Oh sind, “Pax”, raamat rahust. Seesmisest ja välimisest, isiklikust ja ühiskondlikust. Poisist ja rebasest.