Meie pühadehooaeg

No alustuseks käis meil Sinterklaas oma Mustade Peetritega ja hobusega, kelle nimi on Tänaonhalbilm. Sellel pühal Nigulal pole jõuludega muidugi mingit pistmist, kui kohalikelt küsida. Tuleb novembri lõpus aurulaevaga Hispaaniast ja toob oma sünnipäeva puhul 5/12 õhtul Hollandi ja öösel vastu 6/12 Belgia lastele kingitusi. Kui see mees on käinud, tohib jõulukaunistused üles panna ja kuuse tuppa tuua. Laste jõulupidu oli ka, minu omad seekord ainult rahvatantsuga, koorilaulus seekord ei soovinud. 

Muidugi käisid headel lastel (sest meil teistsuguseid ei ole) ka eesti päkapikud ja 12-aastane oli sel aastal elfontheshelfide kuraator. Nimodi:

24nda õhtul käis jõuluvana ka - me olime parasjagu prügi välja viimas, kui kingitused kuuse alla jõudsid. Mädžik!

Aga ega sellega pole pühad veel läbi! Meil on lisaks Belgia eestlastele ju ka hispaanlane majas - ja nende kultuuris tõid traditsiooniliselt kingitusi ikka kolm kuningat (mis meile on ju hoopis kuuseväljaviskamisepäev, mitte enam püha!) Lapsed kirjutavad pika kirja ainult Sinterklaasile, sest nad, jõuluindustris, ikka koordineerivad ja räägivad omavahel, kes mida vedada jaksab. Pisut detsembri alguses, pisut lõpus ja pisut 6ndal jaanuril. Igal omad näksid kaasas: Sint tuleb šokolaadist nimetähtede ja pepernootjes’ite ehk pisikeste piparkooginööpidega, jõuluvana mandariinide ja päris piparkookidega, kolm kuningat Belgia galette de roi ja Hispaania roscon’iga. Suured saama- ja söömapühad. Kui hästi korraldada, siis saab sedasi, et ei saama- ega söömaga ei pinguta üle.

Lume saime ka kätte - käisime lastega sisesuusakeskuses, lumelaua proovitunnis. Mõlemad olid kohe vaimustuses, seitsmene oli nende endi sõnul “30 sekundiga proff” - asi siuksel proff olla, meeterkakskend pikk ja ei kaalu suurt midagi. Sellisele ju veel gravitatsioon peale ei hakka. Mulle oli kolmas kord lauaga nõlval, esimene kord mingisugusegi juhendusega.  Kindlasti läheme veel. 

Ja siis on veel aastakokkuvõtted - teiste ja enda omad. Teiste omadest osa jätab külmaks, osa aga on põnev lugeda. Teagi, miks. Aga hea, et osa põnev on! Jätkakem samas vaimus! 

Enda omad… ka osad jätavad külmaks - no Spotify arvas mu 76-aastaseks. Mis sa siukestelt ikka tahad. Ilmset kuulasin liiga plju Beatlesit ja Bachi. Finch tegi ka kokkuvõtte, aga ma olen nagunii oma harjumuste kujundamise õnnestumiste ja ebaõnnestumistega vägagi kursis. Panga oma ei vaadanud üldse. Liiga karm oleks, pealegi põle ma neile luba andnud automaatselt või inimlikult mind arvustada võtta ja lisaks pean ise nagunii matemaatikat. Goodreadsis olin tubli ja panin kõik kirja tänavu, natuke piilusin lisaväljakutsete alt ka vahele lugeda. Mulle küll ei tundunud, et oleksin oluliselt rohkem lugenud kui muidu, nagu numbrid väitsid, lihtsalt pidasin meeles kirja panna. Popimat raamatut luges ja pani Goodreadsi veel 14 802 685 inimest (lugesime lapsega koos esimest Potterit), kõige ebapopima raamatu pani peale minu äpis kirja veel üks (1) inimene - see oli School of Life’i “What Are They Feeling?” (School of Life on mega hea, mul on mitmendat aastat nende äpisisutellimus. Soovitan sajaga, kui tahad paremini elada ja perekonna pärandmustreid muuta.) Pikim raamat oli 757 lk (viimane neist, kus 500-aastane haldajas armub 19-aastasesse inimesse tema iseloomu pärast, keskendub peamiselt tolle inimese vanema õe sõjatraumade järgsele eneseleidmisele, oli mitmeid äratundmishetki tänu teraapile. Peetakse romantaasiaks (mis teatavasti on žanr, kus fantaasiakirjandust kirjutavad naised ja erinevalt harilikust fantaasiakirjandusest enamast kedagi ei vägistata)), lühim 22 lk (“Roosi talv”, rääkis Lotte ja tema õe talvetegevustest, papist lehtedega ja siinse majarahva lugemiseast oluliselt allpool, aga kesse meie lugemisvalikuid ikka keelama tuleb. Loeme, mida aga tahame!)

Tegelikult ei tahtnudki ma nii pikalt kokkuvõtetest kirjutada, aga ju raamatud loevad mulle rohkem, kui oleksin arvanud. Vaat siis. Kes oleks seda arvata osanud? (Viimaste postituste põhjal siin blogis, eks ju.)