Mul on vikerraamatupostitused hoopis unarusse jäänud - saagu see uue aasta esimesel päeval korda (või korrale ligemale, lilla ainult jääb veel).
Ma usun, et suurt ei luiska, kui väidan “Alien Clay” (“Võõras savi”? “Tulnuksavi”? No see, millest inimene voolitud on, aga… teistmoodi. “Teistmoodi savi”?) olevat selle aasta parimaks lugemiskogemuseks.
Raamatu tutvustus on üsna üldine - Peategelane, poliitiline aktivist religioosses-totalitaristlikus ühiskonnas, saadetakse karistuseks töölaagriplaneedile, kust tagasitulekut enam pole. Planeet on karm, inimesele sobimatu ja seal on jäljed kunagisest tsivilisatsioonist. Kõik on hirmus põnev ja hirmus karm. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas planeedil elu oli üles ehitatud, südamedaamile meeldis rohkem see poliitilise ulme osa.
Kui raamat läbi sai… see tunne meenutas seda, kui kunagi Pullmani “Kuldse kompassi” sari läbi sai. Mis mõttes ma pean nüüd elama edasi nii, et ei olegi hing deemonina kaaslaseks?!
Mis mõttes ma pean elama nii… üksi ja äralõigatult?! Mis muidugi tähendab, et ma olen inimene, eks. Ja selline ühendatus, see oleks siin planeedil kirjeldatav ainult sõnaga “jumalik”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar