Ma olen pikemat aega suur rebasefänn. Üks mu tuttav on rebane ja mu auto peal on rebane ja ma ise olen paras rebane ja rebased on põhimõtteliselt koerad ja meil on terve linn ja linnaümbris rebaseid täis. Ilusa koheva saba ja kange prügiisuga. Nagu pesukarud, aga kohalik fauna.
Raamat ise meenutas natuke “Testamente”. Mitte et esimene osa Paxi ja Peteri seiklusest oleks olnud postapokalüptiline luupainaja (wait… oh…), aga see on selline helgem. Tilk mett. Killuke headust. Praegu in the garbage fire, mis meid ümbritseb, on see just selline fantaasia, kuhu ära põgeneda. Mis siis, kui kõik läheb lõpuks hästi?
Isegi kui on (olnud) sõda ja inimesed teinud oma valikud ja näinud, mis on sõja tegelik hind. Inimese tasemel. Sõjardid ise muidugi inimese tasemele ei küündi, nende jaoks on see puhas tehingupõhine etturite vahetamine. Aga inimesed.
Ja see killuke headust.
Vahepeal olime gripis ja vahtisime palju telekat - vaatasime viimaks “Knives Outi” filmid ära. Esimeses osas oli ka peamine pusletükk sama - see killuke headust. Iykyk. Soovitan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar