“Imedeilm on kõigile”, kogumiku koostas M. Boldizsár Nagy

Kuidas ma räägin muinasjuttudest, ilma et ma räägiksin muinasjuttudest?

Ütlen kohe ära, et mulle hirmsasti meeldis see ungarlaste kokku pandud muinasjuturaamat! See oli lausa… ja andestage mulle see sõnamäng… muinasjutuline! “Imedeilma” juurde tulen kohe tagasi, aga enne seda mõni sõna muinasjuttudest.

Lapsena ma neelasin raamatuid, aga muinasjutte, mis meil toona saada oli, Grimmid ja Andersen, neid ma lausa hingasin sisse. Ikka ja jälle. Muinasjutud olid nagu õhk. Mitte need põrsakesed ja kitsetalled, mis unejutuks loeti, vaid ikka see karm kraam. Meil oli “riiulil hoidmise viisakas Andersen” ja see “kapsas lastetoas”. Need olid kõik nii sünged ja kurvad ja kujutage pilti, ükskõik kui palju kordi ma neid üle lugesin, need ei lõppenud kunagi õnnelikumalt. 

No vähemalt seni, kuni 90ndatel Disney pehmoversioonid tulema hakkasid. Ja kui ma uuel sajandil ükskord ise lapse sain ja raamatupoes ilusate illustratsioonidega muinasjuturaamatuid lehitsesin, siis mis selgus - hunt ei söönudki ära ei vanaema ega Punamütsikest, sest nood olid riidekappi peitu pugenud! Kuniks mingi müügimees uksekella lasi, hunt ehmatas ja aknast metsa pages. Nagu. Mis. Värk. Kui sa lapsele siukest loed, siis ta ei saa ju Kiviräha “Karnevali ja kartulisalati” Pontu jutust aru, elust ja laiast maailmast rääkimata. Samas, seitsmene peab koolis Anderseni tikutüdruku-loost ettekande tegema. Teised lapsed sama “lõbusatest” lugudest. Nii et võib-olla ei olegi maailm hukas. (Nali, muidugi on.)

Ma olin küll kursis, et muinasjuttudest on veidi erinevaid versioone, sõltuvalt sellest, kes ja kuna need rahvasuust või eelkirjutatu põhjal kirja pani. Teadlikult omalaadi ümber kirjutatud muinasjutud avastasin uue sajandi alguses, ülikoolis, kui mu silmaring avanes Angela Carteri nimelise kirjaniku võrra. Mis fantastiline fantaasia, mis vägevad naised, mis imeline maailm, kus naised on ka inimesed!

“Imedeilm on kõigile” ongi imedeilm kõigile. Viis pluss, ungarlased. Kiituskiri ka. Ja illustraatorile kõik kuldmedalid.

Mis siis, kui sa ei taha lohet tappa või printsessi päästa või üldse printsess olla? Mis siis, kui me ei too mängu vastikuid võõrasemasid, sest isa ise on sitavikat (see on vist mu lemmiklugu siit. Ja kolme kõrvaga jänes. Ja… okei, mul on palju lemmikuid siin)? Mis siis, kui sa ei tahagi kellegagi abielluda, kes sellest siis pool kuningriiki saaks, vaid lihtsalt vaikselt oma elu elada? Mis siis, kui kõik läheb lõpuks hästi? Mu õrn hingeke värises veidi lugema hakates, aga kui sain aru, mis tüüpi lood siin on, siis … ma ei salga, helises mu õrn hingeke.

Sissejuhatuses-eessõnas kirjeldatakse samuti, kuidas muinasjutud on jutuvestja nägu ja tema maailmavaate tegu. Kuidas kirikupõhine ühiskond kontrollis naisi ja mehed võisid metsa eksinud lapsi vägistada kuidas aga tahtsid, andeks, hundid kitsetallesid ja vanaemasid süüa. Kuidas algselt andsid just naised, eriti vanaemad, rahvasuus jutte edasi, aga siis tulid mehed ja tegid need oma maailmavaatele vastavalt ümber.

Oligi aeg, et keegi jälle muinasjutte omamoodi ümber teeks. Eriti seal, kus vähemuste õiguste peal Euroopas vast kõige rohkem trambitakse.

IMEDEILM ON KÕIGILE!!!

Milliseid muinasjutte sina väiksena lugesid? Kas oli mõni lemmik? Aga suurena, milliseid nüüd?