Sama

Lapsed on terved. (Välisel vaatlusel)

Katus on pea kohal. (Lagi. Must.)

Toit on laual. (Laiemas tähenduses, sest lauda veel pole.)

Töö on ka. (Veel, kuni kõrvad küljest kukuvad.)

Täna sadas vihma ja mul polnud varju. Läbimärg.

Muidu on sama.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Jätan selle lihtsalt siia. 

Mis ma ikka.

Kaks roosi on elus (kolm)

Kaks roosi elasid kolimise kindlasti üle (kolm, kui laps kaasa arvata (teine laps elas ka kolimise üle, lihtsalt lillenimeta)), aga ju nendele ülejäänud kolmele ka suve jooksul elu jälle sisse tuleb. Kus nad pääsevad, kui mul rõdule roosiaed plaanis on.

See ei ole minu roos, see roos on tänavat mööda linnaosa keskuse poole astudes ühe teise kortermaja ees peenras.

Rabarber ja valge sõstar pidasid ka vastu. Piparmünt peab igal pool vastu, kui kasta ei unune. Sirelil kuivasid lauspäikse käes õied ära, kastmisest hoolimata. Kuusk ja Red Robin (kõlab paremini kui fraseri fotiinia, guugeldamine ei anna ka ilusamat eestikeelset kui too ladina nimetusest tuletatud) elavad rahumeeli edasi. Pojengid on pojengid ja soovivad, et oleks juba sada aastat taluõuel kasvanud, mitte majast majja tassitud. Suvelillede sibulad on ikka veel kastis. Keegi võiks nad kuhugi istutada juba. Ja kuus traatkasti rõduserva jaoks on ka pingi all järge ootamas. Värvilised riputuspotikesed ka. 

Toataimed said ka peale kolimist liiga palju lauspäikest ja kõrbesid pruuniks. Väiksemad monsterad ajavad rõõmuga helerohelisi beebilehti, suurem kiratseb. Kuldviljak pole ka veel uue koduga harjunud. Tundmatu, ühest lehekesest kasvatatud ronitaim (too komplekt, milles saadeti kuus lehekest, millele juured alla ajada ja taimeks kasvatada; selle komplekti ainus ellujääja) kollases potis tunneb ka ennast hästi. 

Hülgehall

Täna sajab vihma. Muidu on sama.

August ja redelist

Kui hommik algab sedasi…

… ja siis vahepeale saad nii teerulliga üle sõidetud, et päeva teise kohvini jõuad alles kella 16 ajal (ja harilikult on su kofeiiniringes mõni tilk verd ka), olles liitreid pisaraid valanud - ei, mitte nutnud, need ise jooksid, ma ka ei usuks, kui poleks minu silmad olnud - siis …

… siis … siis… siis ma ei tea ka. Mis siis saab?

Pole halli aimugi, mis edasi saab ja kuidas siis seekord sellest august välja ronitud saab. Aga vähemalt on lapsed terved, katus pea kohal ja toit laual. Muu ongi rohkem selline boonus, eks? Ja tervislikud juurikad ongi head, taskukohased kokata. Ju need terved lapsed algul karjuvad, siis harjuvad.

Homme peaksin lõpuks interneti ka uude koju saama. Hoiame pöidlaid! Siis oleks täpselt kaks kuud ja katsetus kolmanda teenusepakkujaga.

Kuidas sina august välja ronid? Oletame, et saame kõik materiaalsete aukudega hakkama, alati on ju saadud. Aga mis selle hinge sealt välja sikutaks? Mis on sinu redel? Mis on redelipulgad? Äkki oskan ka midagi kokku panna.

Palun nõu: kuidas käsi masseerida?

Päris tõsiselt kohe. Need kohad, mis on nagu peopesa kannad, need on sealt pöidlapoolsest alumisest otsast krampis. Kas väänata või venitada või mispidi seda mudima peaks? Niisama mudimisest pole tolku olnud.

Pöidlad ise ka. Mida nendega veel teha, et tunda ei annaks?

Pühapäeviti käin juba päris mitu aega naisi peksmas. Pool tundi soojendust. Pool tundi paaris tehnikaharjutusi ehk mängult teineteise peksmist. Ja siis pool tundi anname valu. Suurtele jurakatele poksikottidele. Muay thay. Ikka kannaga kõrri ja rusikaga rindu.

Aga mitte selleks ei valuta.

Korteris on kõik valmis, ainult meetrijagu liistu vaja endal panna, et valmis oleks. Võib-olla see meeter liistu on nagu põrandaliistud alati - et järsku on 15 aastat möödas ja ikka pole pandud. Ega ma rohkem kolida ei kavatse. Kui siis pensionieas palmi alla ja/või saaremetsa.

Aga mitte selleks ei valuta. Sest ma pole pnnud neid liiste.

Kolinud ka veel pole. See tuleb täpselt nädala pärast.

Ei teagi, kas armastust avaldas Jérémie või on mul sellenimeline naaber, sest et kirjutaja ei oska kasutada kirjavahemärke - seal on punkt, aga sõltuvalt sellest, kas kirjutas Jérémie või kirjutati Jérémiele, peaks seal olema koma või hüüumärk. Igatahes antud olukorras soovitaks armastajal mõne grammatikakokkuvõtte läbi lugeda. Sest vorm on ka oluline! Kui sa ei suuda alguses korralikult, mis siis ülejäänud 40 aastast saab?

Kas te teadsite, et kolme aastaga ajavad roosid endale ilgelt jurakad juured alla? 

Selleks valutavadki, et kaevasin neid rendimaja aiast välja, et a) aed sissekolimise eelsesse seisu saada ja b) rõdule roosiaed saada. Püüdsin võimalikult hellalt ja kahjudeta nad sealt kätte saada. Nagu muldiidvana terrakottaarmee väljakaevamine, ikka käsitsi ja sentimeeterhaaval.

Sest abielud tulevad ja lähevad, aga roosid jäävad.

Ühesõnaga - mis ma nende kämmaldega nüüd pihta hakkan, et haiget ei teeks?

#jutujaht: ja loodame, et nii siiski ei lähe

Maailm põleb

***

Oo, ma oskan seda!

Hoia varbaid tules, kuni lähed

Surinaga käima nagu säraküünal

Siis pista varbad vette

Nii hoida kuni laine tõuseb

Ma põlen jälle

Ja upun

Põlen läbi

Ja lämbun laintes

Inimesekujuliseks mustaks tombuks

Kui need pea kohal kokku löövad

Meie oleme nende nõidade tütretütred

Keda te proovisite riidal põletada

Vanemate patud nuheldakse 

ikka laste kaela

Mitu korda olen juba

Söestunud tõusulaines

Mul ei ole enam palju elusid alles

Kui üldse

Vaatan leekides varbaid

jalgupidi jäises vees

Ja loodame, et nii siiski ei lähe,

Et seekord nii ei lähe,

Et seekord kustuvad leegid enne

Kui lained pea kohal kokku löövad

***

Ka natuke põleb, aga udu on rohkem

Esimene pilt pole minu tehtud, aga võin anda kontakti, kes oskab siukseid teha.

Jälle jutujaht ilma jututa. Oioi, kuhu me küll sedasi välja jõuame. Tass räägib tõtt.

Natuke Plathi “Lady Lazaruse” maiguga, eks? Mulle meenutab vähemalt. Gaasiahju mul pole, mitte muretseda.

Uus moto, tätte topeltgarantii #vaprake

Mõistus ja tunded

Ma ei oska midagi öelda. 

Vahel pole sõnu vajagi, need rikuks kõik ära.

Hoian kõik endale.

Aga ma jätan selle siia.

See meeldis mulle kunagi ta plaadi peale kõige rohkem (sest ma kuulasin seda esimesena, kui teisteni jõudsin, siis meeldisid need ka sama palju. Ma olengi siuke lihtne. Ütleks sorri, et see hispaania keeles on, aga oma blogi, ise tean, mis teen. Taustamuusikavalikut heaks ei kiida.)

#jutujaht: sinnani on maad kaksteist miili

Oranže lehti tuul mu ette pikib,

maha rebinud on need ta puult.

Mõni kirju leht ka näkku tükib,

mõtteis tänan ja siis kirun tuult.

Ei ole päri- ega vastutuul ta;

mind hoiab lõksus, keerutab mu ümber.

Läbi mantli kontideni murda

pole miski sügistuulel ülbel.

Soe tuba kuskil ootamas on mindki:

neli seina, lagi, makstud rent.

Küte huugab, huugab kütte hindki.

Toas ootab suveleitsak, ent

Jussikese suvemaale tee on pikk -

maad sinnani on kaksteist miili.

Null koma kolmteist nulli ja kuus parsekit

ja 20 kilti, seda tean ma niigi.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Jutujaht

Seekord läks väheke nihu. Upsi.

Vahel tikub melanhoorne 16-aastane nii kõvasti välja, et ei anna teda kuidagi vaiki sundida.

Kannatame ära ja siis on mitu head aega jälle rahu majas.