Igaks juhuks

5. päev. Hommikul helistab perearst negatiivse testitulemusega. Nii et mitte see katk. Järelikult lihtsalt mõni kohalikum ja hooajalisem katk. Veidi aja pärast leiab asutuse med-tiim, et ainuüksi üks negatiivne test mind inimeste sekka arvamise kõlbulikuks ei tee, tehku ma 9. päeval uus test. Kui see ka negatiivne, räägime edasi.

Enesetunne sihvka jagu parem, alla 38 palavik, köha ja hääl nagu oleks aastaid Soome laeval laulmas käinud.

Sügis

6. päev. Veel paari sihvka jagu parem. Aga selline tunne on, nagu oleks keegi kopse poksikotina kasutanud. Ja köha on ka selline mõnus, nagu oleks kopsuvähk.

Või tuberkuloos.

Või koroona.

Lapsed-loomad on endiselt kõbusad. Asi seegi.

9. päev on esmaspäev, ju siis tuleb sammud jälle arstile seada. Asutuses saaks ka teise testi teha, aga ainult siis, kui sümptomeid enam pole. Ja neid mul jagub! 

Ja karantiinis pean ikkagi istuma. 

Igaks juhuks.

***

Laps 2.0 (2,5) on viimasel ajal hakanud igaks juhuks asju tegema. “Mina tahan piima. Igaks juhuks.” Või “see on minu oma! Igaks juhuks.” Või “lähen lastekooli, igaks juhuks.”