Miskis maskis

Veider. Enne kodumaist suvepuhkust polnud mingi probleem mitu tundi järjest maskis olla. 

Lennukis said isegi lapsed maski ette.

Ja TLNs maandusdes sattusime täiesti teisele planeedile - mitte keegi* maski ei kanna, käsi desovad vähesed ja pikivahe hoidmise asemel ronitakse selga. Kummaline ja võõrastav, aga näe, ära harjusin. 

Ja siis tulime tagasi maskimaale ja no ei suuda enam. Õhku pole, prillidest läbi ei näe. Kuidas kevadel oli õhku? Kuidas siis prillid uduseks ei läinud? Kas ma hingan valesti? Kas ma hingasin enne valesti?

Need filmid, eks, mida ma ei nimeta, aga mille tegevus toimub Maal, mingis tulevikus, sageli postapokalüptilises, kus inimesed peavad kandma maske selleks, et ellu jääda. Eeldus on, et atmosfäär on pekkis, eks, inimesele mürgine. Aga äkki pole selleks mürgine, et õhk pekkis oleks? Äkki lihtsalt, kuna praegu maski tagant ei saa piisavalt hapnikku kätte, siis kohanduvad meie kopsud vähema hapnikuga toime tulema? Ja kui sa siis sellise lased imepuhta õhu kätte - sest et postapokalüpsises pole enam suursaastajaid, eks - siis ei tule nende inimeste kopsukesed enam selle värske õhu ja rohke hapnikuga toime. Ja nad kannavad maske selleks, et mitte värskeõhumürgitusse maha surra. 

Mõtlen ma, kooli-, lastehoiu-, poodlemis- ja niisama rahvarohkes piirkonnas ning ühistranspordis maski taga õhku ahmides. 

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Peale Ämari lendurite (sakslased tookord) Rõõmu poes ja abikaane, kes saabus punasest tsoonist pärast piiranguid.