Normaalne

Üks esimesi, kui mitte kõige esimene emadepäev siin blogis oli isiklikku ja vägagi auklikku mäletamist mööda (ei, mis mõttes, et kas sa blogiarhiivist ei kontrollinud? Mul on kaks aktiivikust last ja aktiivikust peni, mul pole selliseks luksuseks aega) siis, kui värske viiene haiglas voolikute ja juhtmete all oli ja minul oli isu bussi ette astuda.

Aga haigla andis kingituse. Minibeebi jalajäljega prantsuskeelse teksti juures, et minu emme on kõige ilusam ja heam.

Seekord möödus emadepäev vahejuhtumiteta, koolist toodi võtmehoidja koos kaardi ja luuletusega (lasteaia 2. klass) ja paberlilled klaasvaasis koos kaardi ja luuletusega (4. klass). Meisterdamise peale on nad meistrid. 

Tööalaselt on ebamäärane.

Tervislikult ka, allergiahooaeg isiklikult veebruarist oktoobrini, vahelduva eduga vähem. Toiduallergiaid nagu iseenesest ei oleks, aga õietolmu kaasuvatena on targem vältida tomateid ja pähklilisi. Ja lahtisema karvaga koeratõuge, näiteks isiklikku.

Ei meeldinud linnukesele oksa pääl. Aga paadunud inimesearmastajana kuulas sõna ja läks. Sai vastu kallistusi. Mina sain koju jõudes kaks korda torsot küürida. Leppisime kaasomanikuga kokku, et säilitan külastusõiguse. Kurb on. Valus ka, nii siis, kui teda pole (süda valutab), kui ka siis, kui ta on (kõik muu kõrvetab). 

Oleks lapseeas, oleks ehk lootust välja kasvada, aga ma, vastupidi, hakkasin eluaegse allergiavabana peale 30ndat eluaastat tasapisi sisse kasvama. Tuleb välja, et riburadapidi kõigile allergiatele. Jackpot või nii.

Viimase kahe nädala jooksul olen nutnud neljas eri kabinetis. Alustuseks nutsin veebruari lõpus viiendas. Sinna ma enam oma jalga ei tõsta, mis ilmsesti eesmärgiks oligi. Sest et “selliseid pole meile siia vaja”.

Aga südamedaamiga on kõik õnneks hästi.

Lapsed on ka terved, nii välisel kui sisevaatlusel (niivõrd kui keegi meist üldse on, eks ole. Klassikudki: They fill you with the faults they had, and add some extra, just for you).

Veejoomine edeneb ka. Söögiga on nii ja naa.

Kõige esimene pilt seal üleval, see on bensukakohv peale pikka hommikut. Tunniajase vestluse lõpus palus -oloog selle mul sedapidi enda poole keerata ja teadmiseks võtta. Mis sest, mis need koerad klähvivad. Karavan läheb edasi.

Surmani väsinud

Ükskord ma polnud väsinud. Ärkasin üles, tundsin end puhanuna. See oli hea tunne, ma mäletan. Ma ei mäleta, kuidas see tundus, ainult seda, et see oli hea.

Tilk mett tõrvapotis oleks justkui see, et ma olen võimeline igal pool uinuma - lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Aga ei ole, heal juhul õhumullike, mitte mesi.

Umbes nii. Meigiga annan täitsa inimese mõõdu välja. Kes laulis, et elu on maskiball? Või ajan segi, kabaree? Kabaree oli eraldi laul, ei? Ja Celia Cruz, eks, veel lisaks: ay, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y es mas bello vivir cantando! No, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y las penas se van cantando! 

Nagu linnukene oksa pääl. Muudkui sirista aga.

Canterbury lugudes ka hakati palverändama, kui linnud kevadel nii kõvasti pool ööd laulsid, et inime sõba silmale ei saanud. And smale foweles maken melodye, That slepen al the nyght with open ye, So priketh hem Natúre in hir corages, Thanne longen folk to goon on pilgrimages. Ma selle pilgrimaaže jätaks vahele, tänan.

Linnulaulu kuulen endiselt, osa sagedusi mitte ei ole kaotsi läinud, nagu hirmutati, vaid teevad haiget hoopis. Aga kuulen endiselt. 

Miks ma kirjutan siia?

Miks ma midagi asjalikku kirjutada ei võiks hoopis.

Või teha midagi asjalikku telefoni toksimise asemel (ma arvutit peaaegu ei kasutagi). Ma ei tea, raamatut lugeda või… magada või midagi. 

Jube uni on, aga nii kui voodis pikali, siis on silmad suurelt lahti nagu öökullil. Kirjutati abiline välja, aga apteegil tuli see tellida ja ununeb järele minna. Kas ma just tahaks seda võtta on iseasi. Tundub kuidagi… drastiline inimesele, kes on võimeline igal pool uinuma. Lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Ainult mitte oma voodis vastu ööd.

Teate neid vidojuppe, kus kloun võtab meiki maha ja klouninäo alt koorub järk-järgult inimene välja? Ma olen nagu see, aga vastupidi. Meiki maha võttes tuleb alt pesukaru välja.

Trash pandas. 

Või äkki on mu hingeloom pandakaru? Noh, et väljasurev küll, aga muidu päris nunnu.

Taara, avita!

Tähendab, ei aita see Taara ega muunimeline midagi, kui inimene end ise ei aita.

Ja kui ei oska end ise aidata, äkki on kellelgi potti, panni või muud head nõu.

Nimelt elan ma olude sunnil veel vähemalt 13-14 aastat koos kahe tulevase inimesega (noh, ma tahtsin peret ja lapsi, olude sunnil, aga heades oludes, selles mõttes). Noorem neist sai äsja viis. Ise ka imestan, aga vanem neist on hetkel täitsa viisakas noor inimene. Aga see noorem seevastu… ei lähe magama. Itsitab ja kukerpallitab ja räägib oma õe surnuks. Ja nii mitu tundi järjest. Igal õhtul.

Number viie kujuline õhupall lehvib tuules nagu need juuksed, mis ma jõuetusest peast kitkun.

Ma eeldan, et vanarahva moodi samakas leotatud leivatükiga neid tänapäeval enam magama panna ei tohi, neid viieseid. Halp? Minu mõistus on otsas. 

Ja kannatus.

Ja närvid.

Ja siis seda ka, et neid mõlemaid tuleb koolihommikutel labidaga voodist välja kaevata, aga nädalavahetusel särab see peaaegu-kümnene nagu kevadine päikesekiir, et tema ärkas juba kell viis, ja ega see väiksem siis ka palju kauem ei malda magada. Vahepeal mõtlesin, et ega mul tegelikult köögis seda seinakella ju nii väga vaja olegi, panen lastetoa seinale ja joonistan valgele paberile sinna kõrvale (sest väiksem ei tunne veel kella), et kui ärkavad enne kella 7, siis proovivad veel magada, ja enne kella 8.30 nädalavahetuseti laamendama ei hakka. Mama needs her sleep. Ja mitte ilu pärast. Nende viimaste mõistuseraasukeste pärast. No ma võin seda teha küll, aga ma tean juba ette, et tulemus on ümmargune null.

Sest et minu mõistus on otsas.

Ja kannatus.

Ja närvid.

Halp?

Karjakoer magab kokku aetud lambakarja otsas. Ma magaks kas või kivihunnikus, kui ainult lastaks.

Järgmine peatus on ilmselt (moodsa nimega) Vaimse Tervise Keskuse Kinnine Osakond. Või siis kasvab sellest etapist välja (ja tuleb uus ja hullem, nagu ikka (jep, selle nimi on catastrophizing. Ma olen selles osav.))