Ja kui ei oska end ise aidata, äkki on kellelgi potti, panni või muud head nõu.
Nimelt elan ma olude sunnil veel vähemalt 13-14 aastat koos kahe tulevase inimesega (noh, ma tahtsin peret ja lapsi, olude sunnil, aga heades oludes, selles mõttes). Noorem neist sai äsja viis. Ise ka imestan, aga vanem neist on hetkel täitsa viisakas noor inimene. Aga see noorem seevastu… ei lähe magama. Itsitab ja kukerpallitab ja räägib oma õe surnuks. Ja nii mitu tundi järjest. Igal õhtul.
Number viie kujuline õhupall lehvib tuules nagu need juuksed, mis ma jõuetusest peast kitkun.
Ma eeldan, et vanarahva moodi samakas leotatud leivatükiga neid tänapäeval enam magama panna ei tohi, neid viieseid. Halp? Minu mõistus on otsas.
Ja kannatus.
Ja närvid.
Ja siis seda ka, et neid mõlemaid tuleb koolihommikutel labidaga voodist välja kaevata, aga nädalavahetusel särab see peaaegu-kümnene nagu kevadine päikesekiir, et tema ärkas juba kell viis, ja ega see väiksem siis ka palju kauem ei malda magada. Vahepeal mõtlesin, et ega mul tegelikult köögis seda seinakella ju nii väga vaja olegi, panen lastetoa seinale ja joonistan valgele paberile sinna kõrvale (sest väiksem ei tunne veel kella), et kui ärkavad enne kella 7, siis proovivad veel magada, ja enne kella 8.30 nädalavahetuseti laamendama ei hakka. Mama needs her sleep. Ja mitte ilu pärast. Nende viimaste mõistuseraasukeste pärast. No ma võin seda teha küll, aga ma tean juba ette, et tulemus on ümmargune null.
Sest et minu mõistus on otsas.
Ja kannatus.
Ja närvid.
Halp?
Karjakoer magab kokku aetud lambakarja otsas. Ma magaks kas või kivihunnikus, kui ainult lastaks.
Järgmine peatus on ilmselt (moodsa nimega) Vaimse Tervise Keskuse Kinnine Osakond. Või siis kasvab sellest etapist välja (ja tuleb uus ja hullem, nagu ikka (jep, selle nimi on catastrophizing. Ma olen selles osav.))
Kindlasti kell lastetuppa. Ja kui muudmoodi ei saa, tuleb viiese kõrval istuda, kuni vaikselt uinub. Või Väga Kuri olla. Mõni laps ongi selline õhtune, mul siin võis ka noorim südaööni pidu pidada, kuni veel lapse moodi oli, praeguseks on teismeline ja need keeravad niiehknii öö ja päeva segi.
VastaKustutaLavendlivett õhtul lastetuppa, tondipeletajana või mingi muu vabandusega... Või mett õhtul, kui kannatavad, see võiks uinumist soodustada.
Hästi, kell läheb üles kohe, kui tagasi tulevad. Koos illustreeriva juhendmaterjaliga - me alustame alati nädalavahetusega, et saaks kohe sisse- ja kokkuelada.
KustutaSelle kõrvalistumisega on nii, et ma napilt enne jõule sain oma õhtus tagasi - panin nad tuttu-juttu-musikalli ja kõik kena. Aga eks see oli üks kena faas, mida ma, teades, et kõik möödub, vähemalt nautida oskasin. Eks kunagi jälle!
(Päriselt, ei anna viskileivakontsu 😅 meil siin on hea must leib liiga suur defitsiit 😉)
Mesi ja lavendlivesi - nendega saab lausa mingi armsa riimuva õhtuloitsu/palve välja mõelda!
Aitäh!