Tilk mett tõrvapotis oleks justkui see, et ma olen võimeline igal pool uinuma - lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Aga ei ole, heal juhul õhumullike, mitte mesi.
Umbes nii. Meigiga annan täitsa inimese mõõdu välja. Kes laulis, et elu on maskiball? Või ajan segi, kabaree? Kabaree oli eraldi laul, ei? Ja Celia Cruz, eks, veel lisaks: ay, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y es mas bello vivir cantando! No, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y las penas se van cantando!
Nagu linnukene oksa pääl. Muudkui sirista aga.
Canterbury lugudes ka hakati palverändama, kui linnud kevadel nii kõvasti pool ööd laulsid, et inime sõba silmale ei saanud. And smale foweles maken melodye, That slepen al the nyght with open ye, So priketh hem Natúre in hir corages, Thanne longen folk to goon on pilgrimages. Ma selle pilgrimaaže jätaks vahele, tänan.
Linnulaulu kuulen endiselt, osa sagedusi mitte ei ole kaotsi läinud, nagu hirmutati, vaid teevad haiget hoopis. Aga kuulen endiselt.
Miks ma kirjutan siia?
Miks ma midagi asjalikku kirjutada ei võiks hoopis.
Või teha midagi asjalikku telefoni toksimise asemel (ma arvutit peaaegu ei kasutagi). Ma ei tea, raamatut lugeda või… magada või midagi.
Jube uni on, aga nii kui voodis pikali, siis on silmad suurelt lahti nagu öökullil. Kirjutati abiline välja, aga apteegil tuli see tellida ja ununeb järele minna. Kas ma just tahaks seda võtta on iseasi. Tundub kuidagi… drastiline inimesele, kes on võimeline igal pool uinuma. Lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Ainult mitte oma voodis vastu ööd.
Teate neid vidojuppe, kus kloun võtab meiki maha ja klouninäo alt koorub järk-järgult inimene välja? Ma olen nagu see, aga vastupidi. Meiki maha võttes tuleb alt pesukaru välja.
Trash pandas.
Või äkki on mu hingeloom pandakaru? Noh, et väljasurev küll, aga muidu päris nunnu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar