Nicola Yoon “Instructions for Dancing”

Otsisin vahepeale kergemat lugemist ja vaatasin digiraamaturiiulis ringi - olin selle kunagi ostnud, teagi enam, kas kellegi soovituse peale või kuidas, aga polnud lugenud. Nii et läks lugemisse. Nali oli muidugi lõpuks minu kulul, oli küll naistekapõhiste siseviidetega lugu hilisteismeliste armumisest vastavalt armastustomaanide klassikaliste võtete järgi, aga kerge? Ha! Naerad, nutad, mõtled sügavalt elu üle.

🎶 The book of love is long and boring, no-one can lift the damn thing. It’s full of charts and facts and figures, and instructions for dancing… 🎵

Evie on suur lugeja, lemmikžanriks armastusromaanid. Kuni vanemate lahutuseni, mil Evie kaotab igasuguse usu mingigi armastuse võimalikkusesse. Ja siit meie lugu algabki. Evie kogub kokku oma armastusromaanid ja viib raamatuvahetus-raamatukokku, saades vastu raamatu tantsuõpetusjuhistega (vt ka raamatu peakirja) ja võime näha inimeste suhete minevikku-olevikku-tulevikku - killuke maagilist reaalsust (nagu ka Ali McNamara raamatute juures mulle meeldinud on). 

Kuidas tüütutest nägemustest vabaneda? Appi tõttab sõber Martin viitega filmile “Big” (no see, kus Tom Hanks mängis poissi, kes maagiliselt üleöö suureks sai ja pidi leidma viisi tagasi lapseks saada). Tuleb täita mingi ülesanne. Evie liitub tantsukooliga, kuhu raamatukogust saadud tantsujuhisteõpik ta saatis. Bachata, salsa, hustle, Argentiina tango… 

Vahepeal oli veidi tüütu, et jälle kogu maailma saatus, sh selles vanuses elukestva armastuse leidmine ja hoidmine, on 18-aastaste õlul. Aga ei,  see pole see suund, kuhu raamat liigub.

Loeb see mis on. Siin ja praegu.

Jonas Jonasson “Prohvet ja idioot”

Ehk minu elu teine lõpuni kuulatud audioraamat.

Jonas Jonassoni jutuvestjaoskus on mulle meeldinud sestpeale, kui lugesin saja-aastastest mehest, kes aknast välja ja teadagi. Jutud on hoogsad, süžeepöörded põnevad ja kuidagi läheb ikka nii, nagu minema peab. Headel läheb hästi ja pahadel vähem, aga siiski. Jutustused hingelt õrnakestele, nagu ma ise. Ükskord lugesin ühte Jonassoni raamatut, aga arvasin miskipärast, et loen Fredrik Backmanit, kelle stiil on hoopis teistsugune ja see, kuidas headel ja pahadel läheb, pole mitte õrnahingelistele. Ma armastan Backmani ka, aga see Jonassoni raamat oleks toona olnud oluliselt parem, kui ma poleks iga pöördega oodanud fredrikbackmanlikke pauke, mitte Jonassoni sule lobedaid lahenduskäike.

On Prohvet, kes arvab, et tal on alati õigus. On Idioot, kes arvab, et see pole sugugi paha hüüdnimi. On veel tegelasi, kes nendega hoogsal maailmalõpuseiklusel liituvad. Jagub ka süžeepöördeid! Kas prohvetil on õigus? Kas maailm lõpeb? Raamatus on igatahes jaotused “enne maailmalõppu” ja “pärast”. Mismoodi maailm lõpeb? Mida me maailmalõpuks peame? 

Muidugi ei puudu ka rahvusvaheliselt tuntud poliitikud ja sündmused. Ikkagi Jonasson.

Kuulasin Rahva Raamatu äpist. 

Jane Austen ja Seth Grahame-Smith “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”

Zombid. Jah, sa lugesid õigesti. Nullindatel olid zombid suur asi, igasugu sarju (nt suur hitt “The Walking Dead”) ja videomänge ja filme oli nendega (meenuvad Norras lume alt välja sulavad natsizombid ja muidugi vana hea “Shaun of the Dead). Nii et muidugi tuli Seth välja mõttega lisada klassikale zombisid. Ja idamaade võitluskunste.

Minu aus arvamus on see, et originaalile see midagi juurde ei andnud. Duh, eks ole.

Satiir toonase ühiskonna pihta muidugi toimis kenasti. Seetõttu zombid isegi sobisid siia, tegid inglise klassiühiskonna toimimise viisid tänapäevapursuidele suupärasemaks. Et ikkagi laiem põhjus ja katkuaeg ja nii.

Aga Dickensisse oleksid zombid paremini sobinud - tal on juba originaalis selleks sobivam vaib. (Aga tema on ju klassik, klassikuid ei retsi sedasi. Austen ja Bronted, nemad olid naiskirjanikud, neid tohib küll, nende elutöö kuulub kõigile. #patriarhaat #femikas) Näiteks “Suured ootused ja zombid” või “Jutustus kahest linnast ja zombidest”. “Zombikütt Oliver Twist”.

Bennetite perekond on ikka sama nägu - kinnine isa, jutukas ema, ohvitserimundrist vaimustuses pisiõde Lydia, Kitty, alati nina õpikus Mary, ninatark Lizzy ja mahe Jane. Kõik viis hiina võitluskunstide eksperdid. Muidugi, sest zombid. Kõik tema majesteedi teenistuses kuni a) võideldes surevad, b) sandistuvad või c) tanu alla saavad. Nagu algteoses, loo lõpuks kolm viiest saidki. Bingley ja tema õed, zombide vastu treenimata, muus osas samuti originaalipõhised. Darcy ja tema õde, jaapani võitluskunstide esindajad. Ja nii see lugu läks.

Ei, vahva lugemine oli. Kui algtekst teada, siis eriti hea. Natuke hapu maitse jäi sellest, et selles samas tuhinas tehti ka muudele Austenitele ja mõnele Brontele nii, aga mitte meeskirjanikele. Vähemalt mitte sama edukalt.

“Eesti novell 2025”

Novellikogu andis välja kirjastus Puänt, koostajad Maria Esko, Margit Lõhmus, Jan Kaus ja Paul Raud, lehekülgi palju, jutte 15.

Kui mina koolis käisin (no me ratsutasime sinna dinosaurustega, eks), siis oli novelli definitsioonis kirjastuse enda nimeline mõiste. Vaatasin EKIst järele ja nemad ütlevad novelliks “tiheda sündmustiku ning lakoonilise väljendusega, hrl. ühele konfliktolukorrale v. -motiivile keskendunud ning sageli üllatusliku lõpplahendusega eepikažanr, lühijutt, uudisjutt”. Niiet ei peagi alati puänt lõpus olema. Vaat mis puänt!

Ja siis veel seda, et narritakse neid, kes panevad raamatutele trigger warning’uid. Et vägivald ja roppused või rassism. Kuskil Shakespeare’is või Dostojevskis või Lindgrenis. Narr tundub jah nii teha. Aga teate. Mina ei naera. Palun, jumala pärast, keda pole olemas, ja universumi nimel, mil meist, inimkirpudest, sooja ega külma ole, kirjutage “sisaldab sõjakirjeldusi” või “kui sul nagunii stresso ja depresso, jäta see enekalugu lehel number X vahele ja loe kohe edasi leheküljelt Y”. No nii, sai see öeldud, hakkaski kohe kergem.

“Eesti novell 2025” annab lugejale 15 lühivormi, tuntud ja tundmatuilt autoreilt. Esimese loo juures mõtlesin, et ei tea kas jutukogumikes tehakse ka nii nagu püstijalakoomikud: et kõige parema paned viimaseks, paremuselt teise esimeseks, kolmanda eelviimaseks, neljanda teiseks jne. Võib-olla teevadki, aga see sõltub koostajate maitsest ja selle viimase üle, teatavasti, ei vaielda. Minule igatahes ei tundunud, et oleks seda mustrit jälgitud.

Aga! Mitu jutu kohe hirmsasti meeldisid! Nii et oli seda muud väärt küll.

Äramainimist nõuab esikolmik Ave Taaveti “Öisel rikkel”, Mehis Heinsaare “Deleuze’i maja” ja lemmikuim: Reeli Reinausi “Kusagil Californias”.

Sõjajutud ja see leheküljest X leheküljeni Y olid kõva ei, mitte just idee või stiili poolest, vaid… ei. Ma saan aru, et ajad on sellised ja sõjad päevakorral. Teised jäid kuhugi nende vahele. Lugusid, ühesõnaga, on igale maitsele ja oma lemmiku leiaksid vast kõik. Tore, et Puänt igal aastal uue välja annab!

Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”

Tundub uskumatu, et mul selline tähtteos veel lugemata oli ja ma mõtlen siin “lugemist” kõige laiemas tähenduses - isegi ühtegi filmi polnud näinud. 

Võtsin ta viimaks ette, et laiendada oma silmaringi, muidugi, aga rohkem selleks, et saada parem ja põhjalikum elamus järgmisest lugemisest - ammu oli mulle kingitud “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, mis just selleks ootele jäigi ja vahepeal lausa ununes, et baastekst oli lugemata. Ma tean, ma tean - õigemini ei tea - ma ise ka ei tea, kuidas saab ununeda Austen+zombid.

.

Aeg-ajalt pidin endale meenutama, et tegemist on siiski enam kui 200 aastat tagasi kirjutatud romaaniga - siis läks lugemine jälle lobedamalt. Tollal oli see väga suur asi. Tänapäeval öeldakse, et show, not tell, aga toona oligi ju kõik uus, midagi polnud vaja näidata, kõike sai pikalt seletada ja kirjeldada. Igaühe hingesügavused kirjeldati ära!

Jane Austen sündis aastal 1775, elas ajal, mil Ameerika Inglismaast lahti ütles, mil Napoleon trallis, toimus tööstusrevolutsiooon. Kirjutamine oli toona naisterahvaste jaoks aktsepteeritav hobi, kuigi tuntuks said vähesed. Bronted sirgusid kirjanikeks veidi pärast Austeni surma, nii et olid kindlasti tema romaanidega sina peal.

Kuidas panna mehele viis tütart? Kuidas tekib ja hajub armastus? Tollal muidugi ei olnud enamik abielusid armastusabielud, vaid naise kaasavara liikus koos naisega mehe omandisse. Naistel vara ei olnud, nii et pidi abielluma ja lootma parimat. Eriti kui emal-isal pärija ehk pojake sündimata jääb ja tütarde tulevik seda enam kindlustada tuleb, et häärberist vaestemajja ei satuks. Viiest kolm said raamatu lõpuks enam-vähem tanu alla, kaks lausa armastusest, õnneseened, ja tänu neile oli ka teise kahe õekse tulevik kindlam.

Parasjagu lugemise ajal pistis insta mulle paar “Uhkuse ja eelarvamuse” meemi ka ette (ja enne kui keegi kommenteerib, et ma kasutan sõna “meem” valesti, lubage meenutada, et ma siiski sündisin eelmisel sajandil ja minu jaoks on kõik, mis internetist pildina tuleb, meem).

Näiteks see:

Ma ei oska rääkida kõigi Austeni-meeste nimel, aga selle raamatu meespeategelase kohta kehtib see küll. Mulle meenutas see meem, kuidas laias laastus mehed kirjutavad naiste jaoks ebausutavaid ja üheplaanilisi naistegelasi, kuidas aga parasjagu vaja, oma meheliku mätta otsast ja oma eelarvamuste pinnalt - selle meemi pealt saaks öelda, et Austen tegi vastupidi: kirjutas mehi oma naiselike ootuste mättalt. Selleks nad armusidki särtsu ja vaimuerksusse, mitte peenikesse pihta ja blondi punupatsi. Kirjuta ideaali, eks. 

Ja näiteks too:

Ma olin sellega nõus, enne kui raamatut lugesin. Aga vaat mis välja tuli - Darcy ei muutnud ennast üldse. Hoopis Lizzy oli see, kes põgusa kokkupuute ja teiste juttude järgi mehest eelarvamuse kujundas. Ja kui ta siis lõpuks mehele otse ütles, miks Darcy tema arust sitavikat on, siis avas Darcy pikkamisi ta silmad oma tõelise olemuse osas.

Oli uhkust, oli eelarvamusi. Esimene pool oli raskem lugeda, aga siis tahtsid juba teada, kas see, mida sa tulemas näed, ongi tulemas, ja kuidas see tuleb.

Igatahes. Lugegem rohkem klassikuid, siis saame tänapäevast ka rohkem aru. (Ja zombidest.)

—————————

PS! Kes kandis märga valget särki kõige paremini? Reisile sinuga - kas džentelmen A (ehk päris Darcy), džentelmen B (ehk Bridgertoni viide “Uhkusele ja eelarvamusele”) või džentelmen C (Bridget Jonesi Darcy)?

Ali McNamara “Kate ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood”

 Ehk kuidas ma kuulasin esimest korda elus audioraamatu lõpuni.

Suure vaevaga. Suure vaevaga kuulasin. Ja see ei olnud ei raamatu ega sisselugeja süül, vaid minu enda tähelepanu hajumise ja kärsituse tõttu. Kui keegi suudaks audioraamatu sisse lugeda kuulatava häälega, aga sama kiirelt kui ma silmadega loen, sama intonatsiooni ja rõhuasetusega… siis läheks audioraamatu kuulamine nagu lepse reega!

No näiteks, ja ma kontrollisin üle, oli raamatus kogu aeg kutsale viidatud kui kollasele labradorile. Minu mulje aga oli, et esimeses pooles räägiti kuldsest retriiverist, teises aga muutus see kuldne aga labradori retriiveriks. Oi, ma olin pahane - oli see autori, tõlkija või sisselugeja aps? Kui autori, kuidas tõlkija ei märganud?! Kui tõlkija, kuidas sisselugeja tähele ei pannud!? Aga ei. Minu oma hajameelsus. Säh sulle pannkooki moosiga.

Ali McNamaralt olin varem lugenud “Vikerkaare lahe saladusi ja merikarpe”, ja sealsed kiiksud meeldisid mulle nii väga, et tahtsin veel kohe midagi temalt lugeda. Leidsingi kohe, ka Mirkost, aga ainult audioraamatu. Sealt ka valik audioraamatu, mitte e-raamatu kasuks - kuula või ole ilma.

Käsitööpood vanas kalurikülas, millest on aja jooksul arenenud suvituslinn - neid on ju nähtud küll. Mereäärsed kalurimajad, puhkemajadeks ümber ehitatud, peatänav pisikeste elumajakestega, nüüdseks üks peamisi ostlemistänavaid. Rand, mis tõusuga on linna ligi, aga mõõnaga paljastab laia liivaranna, kus koerad saavad mõõnaga liivale laiali pillutatud paadikeste vahel ringi lipata ja turistid kiirelt naasva tõusuga lõksu jääda.

Ja nii need asjad seal oleksid vaikselt edasi läinud, teismelised kolavad ringi ja üksikud hinged kohtavad üksikuid südameid, kui poleks ühte väga erilist vanaaegset õmblusmasinat ja selle paarilist, vana molberti. Ja suure käraga avatud uut näitust linnakese kunstigaleriis.

Hea juhuse läbi sattusid molbert ja õmblusmasin eri kodudesse (poeakna väljapanekule kaunistuseks), sest siis sai nende omanikele ilmnenu kinnitust, et ei, nad pole hulluks läinud, see toimub päriselt ning vihje-vihjelt sammutakse  koos lähemale suure saladuse avastamisele ning tõe ja õiguse jalule seadmisega, aga samas ka igikestvale armastusele. Sest naistekas ju on, mis siis et kiiksudega.

Ali McNamaralt loeksin kindlasti midagi veel!