Zombid. Jah, sa lugesid õigesti. Nullindatel olid zombid suur asi, igasugu sarju (nt suur hitt “The Walking Dead”) ja videomänge ja filme oli nendega (meenuvad Norras lume alt välja sulavad natsizombid ja muidugi vana hea “Shaun of the Dead). Nii et muidugi tuli Seth välja mõttega lisada klassikale zombisid. Ja idamaade võitluskunste.
Minu aus arvamus on see, et originaalile see midagi juurde ei andnud. Duh, eks ole.
Satiir toonase ühiskonna pihta muidugi toimis kenasti. Seetõttu zombid isegi sobisid siia, tegid inglise klassiühiskonna toimimise viisid tänapäevapursuidele suupärasemaks. Et ikkagi laiem põhjus ja katkuaeg ja nii.
Aga Dickensisse oleksid zombid paremini sobinud - tal on juba originaalis selleks sobivam vaib. (Aga tema on ju klassik, klassikuid ei retsi sedasi. Austen ja Bronted, nemad olid naiskirjanikud, neid tohib küll, nende elutöö kuulub kõigile. #patriarhaat #femikas) Näiteks “Suured ootused ja zombid” või “Jutustus kahest linnast ja zombidest”. “Zombikütt Oliver Twist”.
Bennetite perekond on ikka sama nägu - kinnine isa, jutukas ema, ohvitserimundrist vaimustuses pisiõde Lydia, Kitty, alati nina õpikus Mary, ninatark Lizzy ja mahe Jane. Kõik viis hiina võitluskunstide eksperdid. Muidugi, sest zombid. Kõik tema majesteedi teenistuses kuni a) võideldes surevad, b) sandistuvad või c) tanu alla saavad. Nagu algteoses, loo lõpuks kolm viiest saidki. Bingley ja tema õed, zombide vastu treenimata, muus osas samuti originaalipõhised. Darcy ja tema õde, jaapani võitluskunstide esindajad. Ja nii see lugu läks.
Ei, vahva lugemine oli. Kui algtekst teada, siis eriti hea. Natuke hapu maitse jäi sellest, et selles samas tuhinas tehti ka muudele Austenitele ja mõnele Brontele nii, aga mitte meeskirjanikele. Vähemalt mitte sama edukalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar