Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”

Tundub uskumatu, et mul selline tähtteos veel lugemata oli ja ma mõtlen siin “lugemist” kõige laiemas tähenduses - isegi ühtegi filmi polnud näinud. 

Võtsin ta viimaks ette, et laiendada oma silmaringi, muidugi, aga rohkem selleks, et saada parem ja põhjalikum elamus järgmisest lugemisest - ammu oli mulle kingitud “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, mis just selleks ootele jäigi ja vahepeal lausa ununes, et baastekst oli lugemata. Ma tean, ma tean - õigemini ei tea - ma ise ka ei tea, kuidas saab ununeda Austen+zombid.

.

Aeg-ajalt pidin endale meenutama, et tegemist on siiski enam kui 200 aastat tagasi kirjutatud romaaniga - siis läks lugemine jälle lobedamalt. Tollal oli see väga suur asi. Tänapäeval öeldakse, et show, not tell, aga toona oligi ju kõik uus, midagi polnud vaja näidata, kõike sai pikalt seletada ja kirjeldada. Igaühe hingesügavused kirjeldati ära!

Jane Austen sündis aastal 1775, elas ajal, mil Ameerika Inglismaast lahti ütles, mil Napoleon trallis, toimus tööstusrevolutsiooon. Kirjutamine oli toona naisterahvaste jaoks aktsepteeritav hobi, kuigi tuntuks said vähesed. Bronted sirgusid kirjanikeks veidi pärast Austeni surma, nii et olid kindlasti tema romaanidega sina peal.

Kuidas panna mehele viis tütart? Kuidas tekib ja hajub armastus? Tollal muidugi ei olnud enamik abielusid armastusabielud, vaid naise kaasavara liikus koos naisega mehe omandisse. Naistel vara ei olnud, nii et pidi abielluma ja lootma parimat. Eriti kui emal-isal pärija ehk pojake sündimata jääb ja tütarde tulevik seda enam kindlustada tuleb, et häärberist vaestemajja ei satuks. Viiest kolm said raamatu lõpuks enam-vähem tanu alla, kaks lausa armastusest, õnneseened, ja tänu neile oli ka teise kahe õekse tulevik kindlam.

Parasjagu lugemise ajal pistis insta mulle paar “Uhkuse ja eelarvamuse” meemi ka ette (ja enne kui keegi kommenteerib, et ma kasutan sõna “meem” valesti, lubage meenutada, et ma siiski sündisin eelmisel sajandil ja minu jaoks on kõik, mis internetist pildina tuleb, meem).

Näiteks see:

Ma ei oska rääkida kõigi Austeni-meeste nimel, aga selle raamatu meespeategelase kohta kehtib see küll. Mulle meenutas see meem, kuidas laias laastus mehed kirjutavad naiste jaoks ebausutavaid ja üheplaanilisi naistegelasi, kuidas aga parasjagu vaja, oma meheliku mätta otsast ja oma eelarvamuste pinnalt - selle meemi pealt saaks öelda, et Austen tegi vastupidi: kirjutas mehi oma naiselike ootuste mättalt. Selleks nad armusidki särtsu ja vaimuerksusse, mitte peenikesse pihta ja blondi punupatsi. Kirjuta ideaali, eks. 

Ja näiteks too:

Ma olin sellega nõus, enne kui raamatut lugesin. Aga vaat mis välja tuli - Darcy ei muutnud ennast üldse. Hoopis Lizzy oli see, kes põgusa kokkupuute ja teiste juttude järgi mehest eelarvamuse kujundas. Ja kui ta siis lõpuks mehele otse ütles, miks Darcy tema arust sitavikat on, siis avas Darcy pikkamisi ta silmad oma tõelise olemuse osas.

Oli uhkust, oli eelarvamusi. Esimene pool oli raskem lugeda, aga siis tahtsid juba teada, kas see, mida sa tulemas näed, ongi tulemas, ja kuidas see tuleb.

Igatahes. Lugegem rohkem klassikuid, siis saame tänapäevast ka rohkem aru. (Ja zombidest.)

—————————

PS! Kes kandis märga valget särki kõige paremini? Reisile sinuga - kas džentelmen A (ehk päris Darcy), džentelmen B (ehk Bridgertoni viide “Uhkusele ja eelarvamusele”) või džentelmen C (Bridget Jonesi Darcy)?