Kelly Sildaru päästab maailma

Maailmalõpu kell on selline vahva vidin, mille ports teadlasi 1947. aastal välja mõtles, näitamaks suhtelist aega selleni, mil inimkond endale ise otsa peale teeb. Ilmselt said need teadlased indu II maailmasõjast ja tuumapommide kasutamisest meie poolt meie endi peal. Kõige kaugemal oleme lõpust olnud ehk ligi 15 minutit, külma sõja ajal oli kaks. Praegu on kell jälle 23.58 ehk siis meie ja ise-tehtud-hästi-tehtud lõpu vahel on kaks minutit. Good times had by all!

Aga pole muret, sest vaadake:

Küll on hea, et Delfi ja Google pead kokku panid ja aru said, et Kelly tugev sooritus aitab seiereid tagasi keerata ja maailmalõpuohtu edasi lükata. Vahepeal küll maadles Sildaru vigastusega ja eks selleks siis nihutatigi kella jälle minutike edasi praeguse aja peale. Õnneks sai Kelly jälle suusad alla. Seekord. Meie kõigi nimel, Kelly, tuult suuskadesse ja hoia ennast!

***

Emadus on ka, vähemalt siis, kui sellega veel harjunud pole ja liigselt närvirakke veel alles on, veidi nagu too maailmalõpu kell. Et sa käid ringi, malbe ja armastav pereema, aga iga hetk oled kaks sekundit plahvatusest. Loed kümneni. Toimib. Meenutad, et karjumine mõjub laste arengule halbasti. Toimib. Oled nagu keeristormi silmas oma zen’iga ja siis järsku... Snap! Ei, veel mitte, aga sa tunned, et kaks sekundit on kõik, mis lahutab sind ja sinu asemele tekkivat seenekujulist pilve.

Mitte et sellest mingit kasu oleks. Ega keegi selle plahvatuse peale oma sokke ja mänguasju kokku ei korja ja putru suhu kühveldama ei hakka. Lihtsalt võrrandisse lisanduvad ehmatusest nutta üürgavad lapsed. Sedan’d vaja oli...

Nagu kallis sõber leidis, üle pika aja mu neljasega trehvates: sul veab, et sa nii armas oled. 

*

Palun seda teksti mitte lastekaitsele näidata. Tänks. (Tekst on puhas ilukirjanduslik liialdus ja reaalsest elust sama kaugel kui maailmalõpu kell maailmalõpust.)

*

Aga ikkagi. Netis tuulates ei leidnud. Miks on kell praegu just kaks minutit keskööst? Ja kuidas nad selle üldse paika panid, et nii lähedal keskööle? Millega võrreldes me endale kahe minuti pärast otsa pale teeme? Kas aluseks on see, et miljardite aastate pärast teeb päike meiega nagunii üks-null? Alates planeedi Maa tekkimisest? Internet kahjuks ei valgustanud mind sellest. Aga äkki sina tead? Ütle mulle ka, kraaps-kniks-aitähh!

*

Naljakas. Minu oma vabastati vist hea käitumise eest poolteist kuud varem. Tubli, beebi!

Kuigi mo poolest võinuks sa ikka oma aja täis istuda. Rehabilitatsioon ikkagi. 

Seoses selle va lastemajandusega oli hiljaaegu veel üks hetk. See hetk, kui sa tahaks oma last kaitsta ja vaadata, et ta kogeks ainult parimat ja positiivset ja vahvat... aga sa ei saa, sest sa nagunii ei saa igal hetkel kohal olla ja teiseks ta peab ise avastama seda imelist ja rõvedat ja toredat ja haiget ja ilusat ja haisvat ja ikka imelist maailma. Aga ta on neljane! Kas tõesti juba nüüd? Ma pole ju andnud talle koiki vajalikke oskusi ja tööriistu sellega toime tulemiseks! Hell, mul omalgi veel pole koiki vajalikke tööriistu sellega toime tulemiseks. Kust neid saab? Kus on see Bauhof, kust selliseid tooriistu saab? Kas selleks Bauhof polegi puhas ehituspood vaid pigem elustiilipood ja müüb kassa juures veini? Alkohol pole ju lahendus! Või on? Vanad roomlased kaanisid kogu aeg veini. Maybe they were on to something.

***

Septembris ei jookse. Lihtalt endale meeldetuletuseks.

Kaklusklubi

Stseen algab.

Lähen poole-viiesele lasteaeda järele. Näeb mind, lippab juurde, kallistab.

Laps: “Mina ei löönud mitte kedagi.”

Ma: “Kas keegi ütles õpetajale, et sa lõid?”

Laps: “Ei. Aga keegi teine lõi, mitte mina.”

Ma: “Sa oled väga tubli, et ei löönud. Aga mis siis juhtus?”

Laps: “Noo... kõik lõid. Ei, kõik ei löönud, üks laps ei löönud, teised kõik lõid. See laps olin mina.”

Stseen lõppeb.

*

No et... okei. Väga hea, kui tema ei löönud, me oleme sellest rääkinud küll kodus. Aga siiski on veider ette kujutada, et teisel lasteaiapäeval juba selline suur lööming nelja-viieaastaste seas toimus. Jah, paarikaupa jageletakse mänguasjade üle küll, aga et kõik kohe. Ja kui tõesti toimus, et siis tema hoidus sellest ja üldine hullus teda ei nakatanud.

Veel veidram on mõelda, et oli lööming, aga et mitte juhuslik ja kogemata, vaid et too malbe olemisega õpetajanna korraldab kolmandale lasteaia-aastale kaklusklubi. Eeldatavasti ise siis on ohutus kauguses ja näksib popkorni. Sest miks mitte.

Aga veel veidram on mõelda, et mingit löömingut ei olnudki, vaid mu oma neljasel said jageluses sõnad otsa, sest ikkagi mitte-emakeelne keskkond, ja pani sõbrale tou kirja. Kui ta kodus midagi maha ajab või sassi keerab, siis ka tema ei teinud, vaid väike vend. Vahel on mitu väikest venda, sest ta oma hinnangul üks väike vend nii suurt segadust ei jõua tekitada.

Äkki oli lihtsam emmele öelda, et mitte tema, vaid teised. Parim kaitse, noh:

Peab vist jälle lapse-ema-suhete põhialused üle rääkima. Et ma olen alati tema poolt, ükskõik, mis ta tegi ja kes alustas, ja et ainus, mille pärast ta riielda saab, on see, kui ta valetab. Kui tõtt räägib, siis saame rahulikult hakkama ja olen alati tema poolt.

Mis on muidugi täielik jama. Aga usutav, onjo? Ja kui seda piisavalt korrutada, siis võib-olla ongi varsti nii, mu enda poolt ka.

Kuigi ma eelistaks muidugi seda kaklusklubi ja popkorniga versiooni.

Laps mängib

Laps mängib oma toas.

Laps, üks nukk: “Ema, tule mängima!”

Laps, teine nukk: “Oota, ma joon kohvi ära, siis tulen.”

Valus. Järgmine kord võtan kaasa selle näkase kohvi, mille pärast lapsel pole ema, kellega mängida.

Nõup, not even close, lady.

Vahetevahel on vahedel vahed vahel

See vahede jutt kõlab nagu keskmine maniakaaldepressiivik. Et kurbusel on ilgelt õnnelik viilakas vahel. Või mugavuspagulane, kes suviti kodumaal käib ja sügisel jälle minema lendab nagu rahvuslinnuke. Täielik katastroof, pärast kolme eesti-kuud tagasi olles ei maitse mitte. Miski. Õigesti. Isegi kohv mitte. Toidust rääkimata. Kaasavõetud pudruhelbed ka ei sobi, sest kohalik piim ja või. 

Sure või nälga.

Nälga, ma ütlen. 

Osad käivad Saksamaalt süüa ostmas. Kas me sellist Euroopat tahtsimegi?

*

Midagi sisukat mul pole kirjutada küll, ega ma’s mingi blogija pole. Ja kui mõne kehva nalja saab abikaanele (ja kõigile teistele, kel kõrvad peas) ära rääkida, siis polegi otsest tungi seda enam kirja panna. Kirjutada oleks iseenesest küll, sellest näiteks, mil määral Grey Anatoomia Euroopas vett peab (spoilers: ei pea väga) ja kuidas Eestis ja Belgias enneaegse lapsega haiglaelu kõrvutuvad (spoilers: Eesti võidab), aga selleks oleks aega vaja ja kellel seda aega on, kui töö ja laps ja teine laps ja 39,7 palavik esimesest tööpäevast kohe ette näidata ja elu üldse nagu seiklus tundub. Dr Google on sama tumba kui perearst selle palaviku osas. Ainult et üks laiutab käsi ja teine, yup, you’ve guessed it...

Oli tore, kuniks see kestis.

Taukari ninakollidest ja elurõõmust

Hommikuti asja must ei saa, kui sind pole lähedal, pole lähedal, laulab Taukar. Ilmselgelt on see ood hommikukohvile! Olen 100 protsenti nõus, Taukar. Ka minust pole asja enne, kui olen oma kofeiiniringe jälle tööle saanud.

Ja ma tean, et ma sind enam tagasi ei saa, aga ausalt, saan hakkama, laulab Taukar teist laulu. Kuuleme seda autos üsna tihti lapsega ja arutasime ükskord, millest see laul räägib. Ninakollidest, otseloomulikult! Taukari lood on nii fantastiliselt maalähedased, igapäevased, igaüks saab hõlpsalt samastuda. Ainult et miks see ninakoll salaja teatris käib, küsib laps. No eks ikka selleks, et teatris ega üldse, tegelikult, ei ole soovitatav nina nokkida. Aga kui seda teed, siis ikka salaja. Ja kui koll sõrme otsas, siis on ju “sinu käsi tema käes”.

Õhtul voodisse läen, see on tegemata jäänd... no eks sa nuuska siis see koll välja, on lihtsam magada.

Hirmus allegoorilised, muidugi, on need laulutekstid. Esmapilgul tundub, et tavaline armastuslaul, aga sisesta väike diskursuseanalüüs ja pauh! on päris tähendus käes. Oh seda Taukarit küll. Mõistukõnemeister.

Öösiti, kui beebi ei maga, no enne keskööd, sest tegelikult ta magab päris hästi (o no, ma loodan, et ma ära ei sõnand...), aga õhtud kipuvad pikaks venima - see on meelisaeg ringi vahtimiseks... ühesõnaga öösiti, kui beebi ei maga, olen paari nädalaga tekitanud harjumuse järelvaadata tolle päeva “Minu köök on parimaid”, MKRe. Ja sellega seoses avastasin, et, ja selleni ma tegelikult tahtsingi jõuda, ma ei tea, mis see Taukari jutt sisse sõitis siia postitusse... et on üks lihtne nipp, kuidas on võimalik süüa ükskõik mida. Isegi kehvasti kokatud toitu. Isegi seda, mis sulle absull ei maitse. Jah, isegi keedupeeti! Kapsarulle! Keedupeeti kapsarullidega!

Selleks on vaja vaid natuke fantaasiat. Ei, sa ei pea ette kujutama, et tegelikult see hirmus toit on su absoluutne lemmik. Hoopis tuleb ette kujutada, et oled kas kohtunik Pete või kohtunik Manu (või mõne ekstra hullu roa korral NII Pete KUI Manu). Nemad peavad ju igasugust toitu sööma. Degusteerima kõiki kooslusi taldrikul. Ja seda kõike absoluutse pokkerinäoga, mille tagant võib arvustuseks tulla “parim söök, mida saate ajaloo jooksul olen maitsnud, 10 punkti,” aga ka “siin on kõik valesti, üks punkt”. Proovisin, töötab. Tuleb ainult kehastuda kohtunikuks ja mõelda, MIKS see nii hea või halb on.

Ja nad ütlevad, et telekat vaadates tegelikult ei õpi midagi. Psh.

Et kuidas positiivseks jääda. Kõiges on võimalik leida midagi head. 

Aga blogisid lugedes on ka voimalik. Näiteks ma ise ei saanud arugi, mil määral mõtteis on mustad pilved võimust võtnud, aga siis lugesin Indigoaanlase sarjaspikripostitust ja see viimane lõik, lubage tsiteerida:

“Victoriat vaadates mõtlen ma alati, et kas ei ole imeline, kuidas ühel inimesel on nii suurepärane saatus. Elas pikalt, tervena. Oli ilus (seriaali järgi otsustades), tark, õnnelikus abielus. Sai olla monarh ajal, mil maailm muutus....”

No vat. Kuna Vici leinaaeg oli nii pikk, siis mulle on tast kujund jäänud mustakandva prouana. Ja pikemalt ei mõtlegi. Aga see must rüü ei tähenda, et ta oleks õnnetu olnud. Kõigil ülalnimetet põhjustel ei olnudki ta seda. Ometi elas ta Victoria-ajastul. Kus minusugused printsessid herneteral ammugi toime ei tuleks. Ja oli õnnelik! Mis õnn on selle kõrval veel elada meie ajal! Meil on kõik olemas! Toit laual, tervis teatud mööndustega, töö olemas, isegi päike paistab sel suvel eriti soojalt... kohe rõõm on elada sedasi! Ja need mustad murepilved - see on kõik mõttetu ja ebaoluline, kui pea persest välja tõmmata ja veidi ringi vaadata. Sest tegelikult kõik sujub ja on lausa imeline. Vahel ma mõtlen, et miks on vaja blogisid lugeda, raisatud aeg ja ressurss ja teiste inimeste elud. Aga kui teiste mõtted aitavad pea enesehaletsuse liiva alt välja tõmmata, siis. Siis, siis, siis.

Siis ei lähegi see viimane pildike enam nii väga hinge.

Aga Taukar laulab ikkagi ninakollidest.

“Unistuste SOS”

Abikaan vaatab “Autode SOSi”, kus unarusse jäetud romusid taastatakse. Ämm vaatab “Unistuste aedasid”, kus unarusse jäetud ahermaad uhketeks iluaedadeks vuntsitakse. Abikaan leiab lahkelt, et mul on vaja endale leida mingi sarnane saade, omale sobival teemal, mida vaadata.

Aga mul on saateid endale sobivail teemadel, mida vaadata. “Doctor Who” viimane Capaldi hooaeg on vaatamata. Seda Sandra Oh uut sarja tahaks vaadata. “Handmaid’s Tale’i” teine hooaeg. Need tulid kohe, mõtlemata. Kui kaks sekundit kauem mõelda, leiaks veel. Aga mida pole, on see hetk, millal maha istuda ja vaadata.

Õndsad on need, kelle kodune tööjaotus ja isiklik kurnatus (pigem selle viimase puudumine) võimaldab selliseid hetki, kus pole vaja midagi asjalikku teha. Ja kus ei kuku unedeta unne ära. Õndsad on need, kes ei märka neid asju, mis on vaja ära teha.

Ehk siis et on küll. Aga võrrandis tundmatu, mis tuleks välja arvutada, on aeg. Hey, Maths, solve yer own problems, I got plenty of me own.

Taustaks ei saa ka mängima panna neid asju, mida tahaks vaadata, sest noh, tahaks ju vaadata neid. Mitte minutit siit ja hetke sealt. 

Ideid? Valemeid? Võrrandeid? Võrratusi? Kuidas sina aega leiad? Või sul lihtsalt ON aega? Kui nii, siis kes on sinul see inimene, kellel ei ole sellist aega, sest sinul on? Või on temal ka? Kust ta sai? Tahaks ka...

Ühesõnaga, life coach’i oleks tarvis. Ühte sellist tean ka, mitte ametlikku life coach’i, vaid inimest, kes alati oskab õige sõna öelda või suuna kätte anda. Aga tal on juba amet. Ega ma ei jaksaks teda pidada ka. 

Kas siuke saade on ka, kus unarusse jäänud pereemadele uuesti unistuste elu sisse puhutakse? Minu unistused oleks sellised head ja odavad täita. Oleks vaid seda aega... Saate teemalugugi teada. Noh, et tulevad espetsialistid ja ütlevad, et sina, sina nüüd hakkad ise oma peput pühkima ja tossukrõpse kinni panema. Ja sina, siin on sulle nimekiri asjadest, mida sa igapäevaselt märkama peaksid. Jaluta maja sellega läbi. Pesumasinal vajuta seda nuppu. Ära unusta enne pesu sisse panna. Pesu seest eemalda enne masinasse pistmist lapsed. Sedasorti saade. Sedasorti juhiseid vajavatele abitutele. Ema (või vastava koosluse kurnatu) samal ajal nosib näksivalikut (soolased, magusad ja vedelad) ja vahib sarju ja loeb raamatuid ja käib jalutamas ja trennis ja. Tehtagu ära. Volunteerun osalejaks.

Kuri ema ja hea ema

Neljane, õhtul voodis, une-eelsed venitustaktikad. 

Ta: “Teeme nüüd nii, et sina oled laps ja mina olen ema ja räägin sulle unejuttu. Tule siia, ma võtan su kaissu, et sa ei kardaks, sest see on hirmus jutt.”

Ma: “Hästi, teeme nii.”

Ta: “Elas kord üks tüdruk. Tal oli ema. See oli kuri ema. Ükskord tüdruk vaatas multikaid. Ja siis! Kuri ema pani teleka kinni.”

Ma: “Kas mina olen ka kuri ema?”

Ta: “Ei, sina oled praegu ju laps ja mina raagin sulle muinasjuttu. Aga see on hirmus jutt, ma võtan su kaissu, siis sa ei karda.”

Ma: “Olgu siis.”

Ta: “Ja siis! Ta hüppas teleka hoopis katki! Edasi! Tuli talv. Ja tulid jõulud. Ja jouluvana tõi kuuse alla kingitusi. Ja siis! Tuli karu. Ta tuli tuppa. Kuri ema ehmatas. Sest laps oli seal peal ja suur karu tuli tuppa. Ja sii-iis! Karu sõi kurja ema ara. Ja sealt kasvas lahke ema. Nagu sina. Ja nad elasid elu lopuni.”