Kust lapsed tulevad?

Kunagi ennemuistsel ajal, kui ma valmistusin oma esmasündinu väljutusmenetluseks, räägiti perekooli loengus (Pelgulinna raseduskeskuses, mitte selles perekoolis, kus käod koos käivad), kuidas tuhusid üle elada. Toona kirjutasin kogu tarkuse kõrva taha, aga teooriast praktikasse jõudis sellest umbes ümmargune null. No lihtsalt nii šokeerivalt valus oli. Mis hingamine? Mis kuradi lained? Ma olen pooleks murdumas! Kogu epiduraal, mis teil majas on, asap!

Nagu profipoliitik, kel pole valdkonnaga mingit puutumust, aga märk on vaja maha jätta, midagi ära teha. Õpime töö käigus, heal juhul protsessi lõpuks saame aru, mida tegelikult vaja oleks.

Aga seekord tuli teooria meelde. No hingasin. Isegi ei möiranud (oma arust) madalalt nagu emalõvi, vaid hingasin. Hästi vaikselt. Maybe if I’m really quiet the next contraction won’t know I’m here? Kõige hullem tuhu oli kuskil keskel, kus alles läks korralikult valusaks. Siis, kui katsetasin lgp loengupidaja nõuannet kujutada ette, et ma olen rannas, loksun madalates soojades lainetes. Hinga sisse, üks, kaks, kolm, neli, laine tuleb, hinga välja - üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, laine läheb. 

Õhk imesoe, vesi troopiline supp. 

No kuulge. Mis happy place see selline on, kus sa külmetad madalates lainetes (sest mitte augustikuine Hispaania, vaid ikka see mida tunned, Lohusalu-Meremõisa-Laulasmaa kargab nullhetkel automaatselt ette, eks ole) ja liiv läheb nende paganama lainetega igale. Poole. Vahele. Ja hõõrub. Ja ogalikud... valus.

Õhk 21, vesi 17. Suvi!

Õnneks andis maailma parim teadmanaine (sage-femme) mulle suure pehme padja kaissu. Puhta püüriga. Nii et järgmiseks tuhuks tuli automaatselt parim happy place - oma voodi, puhta voodipesuga. Mis oli samaaegselt keisrilõike laud. Sest seda ma ootasin, kui nullist peaaegu lõpuni tuhusid valutasin.

See pole minu voodi. Akent on liiga palju. Ei, aknakatteid on liiga vähe. Kuidas sa magad seal, internetiinimene?

Seega tõetera seal on - happy place ja hingamine teevad asja üleelatavamaks. Lihtsalt et rannas loksumise näide... võiks mitte ainus näide olla.

See meeldiks vist kõigile emadele. 

Samas üks meeskolleeg kahtles, kui avaldasin soovi lastesünnitamine ema-isa vahel võrdselt jagada, kas mu sookaaslased oleks nõus sellest ainu... õigusest (?) loobuma. 

Kui see oleks bioloogiliselt võimalik, kas on tõesti naisi, kes ei oleks? Kas sina oleksid nõus pooled oma lapsed laskma nende isal kanda ja sünnitada? Kui see mõte sulle veider tundub, siis miks?

Või tehisemakas - kas see beebi oleks vähem sinu oma, kui sa piinlema ei peaks? Nagu surrogaatema, aga teine naine ei pea ka piinlema.

Kas see tehnoloogia, nagu rahvasuu sarnastel teemadel on õhku visanud, oleks juba olemas ja kasutusel, kui mehed sünnitaks?