Ei tea, kesma ja kusma ja misma.
Peaks proovima. Äkki toimibki.
Mingit ankrut pakub kohv - selle tegemise rutiin ja joomiseks maha istumine.
Taimede kastmine.
Uute roosiõite otsimine.
Need pole isegi minu põõsa pealt. Abiks ikka.
Laste hommikul-voodist-pessu-sööma-kooli-rutiin, kuigi see väänab mahlad täitsa välja.
Nagu libiseks ja kuskilt ei saa pidet.
Eile käis suure lapse klassikaaslane koos vennaga siin mängimas. Ja emaga, sest ma kutsusin, et aega veeta koos. Ja oh boy. Sama pidetu kui mina.
Teise klassikaaslase ema on pideline, temaga aegajalt trehvame ja siis on pärast natuke rohkem inimese tunne.
Äkki sai siis tema eile veidi pidet? Tal oleks seda rohkem vaja.
Pühapäeval näeb ka inimesi, vast saab siis ka inimese tunde korraks kätte.
Aga võib-olla ei.
Aga võib-olla jaa.
Ma, niisama. Felt cute, might delete later. -iaatri ukse taga.
Mitmendat aega vahin oma lapsi nagu mingi lollakas. Et kuidas mul küll nii vedand on. Ja abikaan... vähe on selliseid, keda kannataks ninapidi koos nii pikalt. Aga näe, üks siin norskab ja jätab sokke laiali. Aga ikka veel ei käi närvidele. Kui see pole armastus, siis ... see on see jäämäe veepealne osa, eks. Ei ole kõik.
Jah, selline postitus oligi. Ma ei teagi. Äkki ma lootsin, et kirjutades leian mingi pideme? Haha, ei.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
Aa, et äkki ma püüan mingit olematut kontrolli omada oma elu üle? Aga peaks lihtsalt minema vooluga kaasa ja sellest parima võtma?
Miks need klišeed, mille üle vanasti ilguti, järsku kõik tõeks saavad?
Mu laps isegi teab, et hommik on õhtust targem. Tema küll leiab, et see on selleks nii, et õhtu tahab, et sa magama jääks ja hommik tahab, et sa üles ärkaks ja asju teeks, et selleks ongi hommik targem.
Kasvab, siis saab teistmoodi aru.
(See minu lemmiktsitaat, eks. See siin all.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar