8

Kaheksa aasta eest olid ühed pulmad.

Täitsa okei pulmad olid. Sellised lihtsad ja kerged. Valge kleit, hall ülikond, pere ja sõbrad. Suvine ja lihtne, rukkilillede ja karikakardega.

See oli veel eelmises elus, naljainimeste aegu. Notar taustal ja kaks pulmaisa-paaripanijat-naljurit eesplaanil. Meie nägu pulmad.

“Help me grow” nimeline inkboxist

Täna tõin tordi poest. Õhtul sõime. Oli ka selline kerge ja lihtne. Mitte liiga rammus ega magus. Aga maitsev.

Kaheksa. Uuesti ei teeks, aga kellegi teisega ka seda nalja tegema ei hakkaks. Ja lõpetama veel ka ei hakka. 

Lapsed on vahvad meil. 

Koer on. 

Kodulaen on veel puudu vist?

Ka inkboxist

10 peale pidime uue peo tegema. Samad inimesed ja lisaks uued inimesed kutsuma. Kaheldav. Aga võibolla siiski. Ära iial ütle iial. Äkki seks ajaks on juba kodulaen ka, siis on komplekt.

Ikka inkbox

Lilli ei toonud endale poest. Esteks pold, mis meeldiks, ja teiseks mina pean neid vaasitama ja kokku kasima, kui enam pole kena, mis ma neist ikka ise koju tassin ja endale tööd juurde teen. See on teiste ülesanne vaadata, et mul tööd otsa ei saaks. Muidu hakkab veel mõtlema ja kurat teab, kuidas see veel lõppeda võib.

Et kui peaks edasi kergemaks minema see. Kuld ja teemant jäävad tõenäoliselt ära, vaadakem passi, eks. Aga äkki hõbedani veab välja. Hõbelusikas suus ei sündinud ja hõbekandikul pole vist elus midagi ette antud, aga vaikimine hõbe, onju. Oleks ju kena, ei? No kui kergemaks läheb. Unistada ju võib!