Mida?

Laps: *seletab midagi*

Ma: “Mida?”

Laps: *seletab uuesti*

Ma: “Mis-mis?”

Laps: *selgitab kannatlikult*

Ma: “Kallike, palun anna andeks, ma ei saa midagi aru.”

Ja no ei saagi. Mitte ühestki sõnast ei saanud aru. Tema viga oli see, et ta hakkas midagi tähtsat rääkima poolmagavale emale. Õnneks on tal isa teine igapäevast lapsevanemavastutust teostav täiskasvanu ka. Ja ta ei pahandanud mu peale. Kesse ikka abitu kassipoja peale pahandab?

Siis ehk tuleb seda su enda poole ka tagasi, kui ükshommik abitu kassipojana ärkad.

Keerulisem mure on see, et kohvi kõrvale tegin ajalehe lahti ja no kurat. Sealt KA ei saa midagi aru. Mis? Mida? Mis mõttes nii? Miks te sellise artikli sellest teemast tegite? Miks see mees räägib sellest asjast? Ja kas too asi üldse kedagi huvitab, kui see ja see on veel õhus? What is happening?

Kas see ongi varane seniilsus? Kas see on hoopis õietolmust, mida ma olen kaks nädalat sisse hinganud ja välja nuusanud? Ma peaks täna veel tööle minema, ei tea, kas ma seal saan midagi aru? Kas seal on vaja üldse midagi aru saada? Kas seal on üldse midagi arusaadavat? Kas seal on üldse midagi arusaamatut, kui nagunii sama pudrukausi ümber pidevalt kembeldakse?

Vahel kodus piiksub. Kahed piiksud oleme tuvastanud - töö lõpetanud nõudekas ja pliit, kui sinna midagi ootamatut peale panna. Aga kolmas piiksumine on veel tuvastamata. Kindlasti midagi olulist. Õnneks piiksub umbes korra kahe nädala peale. Kaks korda seega pärast kolimist. Ja sisse pole ka veel murtud. Urraa. Kunagi siia murti sisse. Enne meie aega. Vana kodu eelis oli see, et sinna oli omalgi keeruline sisse saada, saati siis veel murdvargal. Aga siia liugled sisse nagu nalja, nii sina kui varas. Kuuldavasti valvet polnud peal ja turvakardinaid ees, kui sees käidi. Vast need siis peavad. Vast ei pea ja tulevad ninjad, kes meie riidekapid ja lastetoa ära konmarivad. Ma ei saaks nendest muidugi aru, kui nad nii teevad, et miks, aga ma ei saagi enam millestki suurt midagi aru. Peaaegu-aastane magas täna jälle 7 tundi jutti. Võib-olla varsti on mul siis ka jälle inimese tunne peal selle igaöise mitukordaärkamise hiinapiinamise asemel.

Õietolmuallergiaga soovitatakse allergiahooajaks puhkus võtta ja reisida sinna, kus tolmu enam/veel pole. No tänan, tõesti. Kas keegi üldse nii teha saaks? Keegi selline kindlasti, kellel pole vaja puhkust võtta, sest et ta nagunii on palgatööst sõltumatu.

Esimene aprill on endiselt ebameeldiv. Sooviks õnne, aga kardan lööklainet. Loeks somet, aga nagunii millestki midagi aru ei saa enam. Poeks koopasse ja magaks talveund edasi, aga karupojad on juba ärkvel ja kus sa’s sedasi magad. 

Ja üldse oled sa keeruliste tunnetega lilleke, nii et vaata, et sa piisavalt vett jooks ja päikest peale saaks.

Ilmselt jooksis programm “Asjalik” kokku ja tühikäigu vältimiseks käivitus asendusprogramm “Mida?” Häšštääg esmaspäevad.

***

Käisin vannis ja ostsin uue piimavahustaja (eelmine andis eile otsad, teist päeva elame nagu loomad. Must kohv?!? Okei. Nii siis nii. Must ja kibe. Nagu ma isegi, hohohoo), sest self care. Ei toiminud piisavalt. 

Parem munakoor pihus kui kana katusel. 

Autoportree seesmise ja välimise resonantsist

Vahel avaneb hommikul aknast nii udune päev, et aiaotsagi pole näha. Siis saab tõdeda, et näe, peas sees on sama mis väljas, nagu tollel Kanada preeriakirjanikul, keda ma õppisin siis, kui pliiats oli terav, aga sõel enam ei pidanud. Ma olin kunagi ikka päris terav pliiats. Nüüd on teiste kord, on teritatud juba kah seda otsa. Las nüüd lapsed olla need kirkamad kriidid perekonna pliiatsikarbis. Vahel on tuhme värve kah tarvis. Ja siis olen mina platsis! Võtke heaks!

Algul karjud, siis harjud

Siin sellised valentinipäevamõtted, et. Abielu. Milleks? Peaaegu kuus aastat abielus, aga ikka ei tea. Vähemalt mees on tore. Aga abielu?

Abieluvoodi ja üheinimesevoodi. Kujutad ka ette, et abielu oma on lai - 140cm oleks kitsas veel, 160 selline keskmik ja 180 on korralik abielu. Ja üheinimese max 120. Aga pigem 90cm jupp. Eks?

Tegelikult. Loogiline ju, et kui sa armastad ja kallistad ja tahad ligi olla või PEAD ligi olema, sest kui ei sunnitaks, ega siis poleks ka, aga abielu ju. Siis peaks kaksi sinna 90 cm juppi ära mahtuma. Nutad ja mahud. Algul karjud, siis harjud. Teadlased ka ütlevad, et peaks 1,5 tundi füüsilist kontakti päevas olema, et suhe lahti ei liguneks rutiinis. Aga kust sa võtad selle aja, kui töö ja tööleminek-tulek ja lapsed, eriti kui mitu, ja eneseharimine jms. Ikka öösel, kokkupressitult, abieluvoodis.

Aga üksi, üksi laiutad. Nagu kuninga kass, sest et ei PEA jagama mitte kellegagi. Oma uhkes meritähe üksinduses. Ja siis peabki olema voodi nii pikk kui lai. 180 ajaks asja ära. Üheinimesevoodi.

Aga abielu. Valentinipäevamõtted. Üks aasta käisime romantilisel kohtingul ja tegime seda 40 küsimuse ja neliminut-silmavaatamist ilma naermiseta. Üks aasta viskasin abielusõrmuse krõbedate sõnade saatel nurka. Üks aasta panime titti magama, üks ühes, teine teises toas. Üks aasta tegime oma esimest kohtigut järele... no iga aasta on midagi tehtud. Erinevalt pulma-aastapäevadest, kus viiest kaks oleme üldse samas riigis olnud. Või noh, vähemalt ühe. Aga ma pole kohvi pidanud peaaegu kuus aastat ise tegema. Mõned harvad korrad. Mina ja kohv... vahel mu kofeiiniringes on liiga palju verd, ütleme sedasi. Armastus käib sõltuvuste kaudu.

Kolmesõnaga, ei muudaks midagi.

*

Valentinipäev on armastus ja sõbrapäev on sõbrad ja singlite jaoks on singles’ awareness day. Täiesti eri asjad, ühel päeval koos. Täpselt nagu need ülejäänud 364 päeva. 

Kes on sinu parim sõber? Teadus ütleb, et peaksid sina ise olema. Aga kui sa oma sõpradega räägiks nagu sa endaga oma peas räägid, mitu sõpra sul siis oleks? Siis sa ju pole oma bestie, kui ennast minema püüad peletada. Peletis, selline.

Nagu Indrek Hirv, eks.

mu peegelpilt on pisut pikem must
ma lepin taga kurjas kui ka hääs
mu meel on nonde teiste pärast must - 
mu vaenlased end varjavad mu pääs

see elu-surma pääle heitlus endas
on pannud paljud vangutama päid
ka peegelpilt on tumm kui kogelen tas - 
ja palju sõbralt ikka tahta täid

nüüd püüan unedes neid tabada
kuid iga sunnik sääl on nõnda kaval
et päeviti mu pääs on vaba ta  
ja pea siis ilumaski elulaval

ma mõtlen ühel päeval lõhun kapsa - 
ja tapan kõik kes täidavad mu pääd
siis peegli varjus võta kõva naps sa
hää sõber kes sa sinna maha jääd

*

Raamat on vales riigis. Koos komadega, vist.

Sellised sõbrapäevamõtted. Ja valentiniluuletus.

Päriselt

Paps: “Kas te tahate hommikuks pannkooke või midagi lihtsamat?”

Laps: “Pannkooke! Ma tahan aidata teha!”

Ma: “Pane siis oma kokamüts ka pähe.”

Laps: “Jaa! Siis ma olen päris kokk! Siis ma olen päris kokk! Siis ma olen päris kokk!”

No näed, isegi viieaastane teab, et you have to look the part. Dress for the job you want, not the job you have. Kui näed välja nagu see, kes tahad olla, siis sa oledki ja kogu moos. Vaat see on eneseusk!

Aga meie kahtleme endas. Kas ma ikka oskan seda? Kas ma saan hakkama? Kas ma olen piisavalt hea?

Üks on veel, et fake it til you make it. Aga see ei meeldi mulle väga, sest noh, kaua siis? Mis siis, kui must ei saagi asja, I will never make it?

Teine on samasugune, aga meeldib mulle - pretend you’re good at it. Ega neil suurt vahet pole peale selle, mis sa ise endast arvad. “Hey, I’m good at this!” Ja varsti ehk ise ka usud seda.

Aga see viieaastase oma on ikka parim. “Ma olen päriselt selles hea.”

Ja sinna juurde see, et kui midagi on vaja, siis minnakse läbi seinte. Või vähemalt läbi uste. Kui sina parasjagu vetsus istud. Kui midagi on vaja, tuleb kohe korda ajada. “Emme, sa lubasid, et me teeme seda õhupalli ja fööniga trikki “Raketi” saatest.” Sellest lapsest veel üks ülbe ülemus saab, ma ütlen. Häšštääg emme tunneb uhkust.

Selle mündi lapse teine külg on muidugi see, et ta on oma vanemate laps. Ei ole veel jõudnud selleni, et “ma ei viitsi, aga teen ikka, mis sa palusid, sest ma armastan sind”. Praeguseks on ainult “ei viitsi”. Ja see, et “aita mind, ma ei saa ise, mu jalad ja/või käed on soolikad”. Ausalt, ma ainult ühe korra olen ise nii öelnud, aga sellest piisas. Muidugi, tüütu on, kui su asjalikust lapsest saab tegutsemisvõimetu soolikas, aga võib ka öelda, et tulevane ülemus oskab ülesandeid delegeerida. 

Peaasi, et ta oma alluvatega õiglane ja arvestav oleks. Läbi seinte võib ju minna küll, aga mitte üle laipade.

Kes ei tööta, see ei söö

“Oh, mis te nüüd, tagasi pole vaja!” olin ma lahkuse etalon, kui oma kolmeeurost kohvi ostsin (doteeritud kohvilas 1.61). Tervelt 9 senti jäi onule. 

Kohvi ostes täheldasin, et prantsuse keelt räägin ma veidi kõrgema hääletooni ja uhkema olemisega. Kuidas keel, nõnda meel. Eesti ja hispaania keeli vaheldades ei märka toonivahet, küll aga tempo ja ellusuhtumise. Sest aega on, tark ei torma, mañana on ka päev. Ja pasado mañana. Teisalt aga. Pole vaja pikalt seletada, kohe asja tuuma juurde. Vähem möla, pikem samm, täna tehtud, homme hooleta. Naljakas oli ennast hetkeks kõrvalt vaadata. Kuidas prantsuse provva oma kolmeeurost kohvi (doteeritud kohvilas 1.61) palub lahkelt kohvimusjöölt. “Kas sai piisavalt? Ei, ei, tagasi pole vaja.” Don’t spend it all in one place, now.

*

“Ma teadsin, et sa seda ütled. Ma sinu pärast panin. Ma tean, kuidas sulle putukad meeldivad,” kommenteerib kolleeg oma kõrvarõngaid, kui kompliment käes. Vaat siis, mis maine. Aga ikka ainult need... liblikad-kiilid-mesimummud. Ilusad ja head. Mitte rõvekoledad putukad. Surulased. Herilased. Ämblikud. (Sisesta külmavärinad.) Prussakad. (Oksendan veidi suhu.) Tänan, ei.

Aga raagritsikas ja muidu ritsikas oleks jälle okei. Teistmoodi ilge. Aga mitte rõve. Huvitav, selline. Ehtena, mitte elutoa kapi taga, kui suvel aken liiga hilja õhtusse lahti ununeb.

*

See kolmeeurone kohv (doteeritud kohvilas 1.61). Aga miks ma ei või seda endale lubada? Miks ma pean sööma ainult kodus? Soovitatavalt kõige odavamaid makarone ja turistieine lihakonservi. Sest mu tööandja leiab, et mulle makstud palk on sellele raisatud? Et mulle maksmine on raiskamine? Aga tehku siis ise ära see töö, mitte ärgu raisaku oma raha. Mina arvan, et ma ei teeni raha ainult selleks, et maksta üüri (sest andeks, mis pank annaks vanemahüvitise ajal eluasemelaenu? Naisterahvale? See pole riski väärt.) ja osta bussikuukaart, töövahetsõiduks. Ma ei ela tööandja jaoks. Ma elan enda jaoks ja nende asjade ja inimeste jaoks, keda ma tähtsaks pean. Ja kui ma tunnen, et mu tööandja mind väärtustab ja hoiab, siis ehk veidi talle ka. Aga kui ta ütleb, et mina pole väärt kolmeeurost kohvigi... mkmm. 

Pealegi. Kodust kaasatoodu on lõunaks otsas (hiljemalt). Kes mu pärastlõunase töö siis ära teeb? Mina olen masin, mis muudab kofeiini sõnadeks.

Kolmeeurone kohv. Kas kellelgi oli vaja sümbolit, millega liberaalsed lumehelbekesed üles kütta? Kummutagem oma kolmeeurosed kohvid kurgust alla, lumehelbekesed, ja laskugem laviinina. 

Kolmeeurone kohv. Mitmeeurone mersu tal endal on, huvitav? 

* 

Kohv ja sitikad ja klient, kes ei tulnudki kohale, kuid kelle jaoks tuli ikkagi töö ära teha. Sest töö kiidab tegijat. Klient on kõigest kuningas.

Argivestlusi

Ma: “Süües kasvab isu.”

Ta: “Suur tükk ajab suu lõhki.”

Ma: “Küsija suu pihta ei lööda.”

Ta: “Kes lööb, see armastab.”

Ma: “Kes armastab, see hammustab.”

Ta: “Ära hammusta kätt, mis sind toidab.”

Ma: “Kes ei tööta, see ei söö.”

Ta: “Kuidas töö, nõnda palk.”

Ma: “Teise silmas pindu näeb, oma silmas palki mitte.”

Ta: “Ilu on vaataja silmades.”

Ma: “Pill tuleb pika ilu peale.”

Ta: “Ilu ei kõlba patta panna.”

Ma: “Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad.”

*

Mäletaks vaid, millest me rääkisime. Meeles on ainult see, et kontekstist tulenevalt oli see ekstralõbus.

*

Ainult et süües saab kõht täis. Ja nii suur tükk, mis suu lõhki ajaks, ei mahugi suhu. Pealegi. Mitte kellegi suu pihta ei lööda. Kes armastab, see ei löö. Ega hammusta. Kui hammustada kätt, mis toidab, on ka toitev. Mõne (nt minu) töö ajal ei saa üldse süüa. Palju inimesi on alamakstud, palk pole töö vääriline. Kui sul pind (või palk) silmas on, mine kohe EMOsse, eks? Kõik on isemoodi ilusad. Pill tuleb väsimusest. Raha ka ei kõlba patta panna. See, et mõlemad on mustad, ei tähenda, et konkreetses olukorras võib üks neist vastutust ja tagajärgi ignoda.

Vanad eestlased olid veidi lihtsameelsed, mulle tundub. On küll löövad lausejupid, aga harva on asjad nii lihtsakoelised.

*

Selle peaks plakatiks printima ja linna peale üles panema.

Prioriteedid. Vanasti olid lastekodulapsed, sellised, kes imikust saati seal elasid, selgelt ära tuntavad kerge vaimse-sotsiaalse puudujäägi tõttu. Sest puudus kiindumussuhe inimesega. Nüüd teeme ise kõik lapsed selliseks. Madalaim ühine nimetaja või midagi. Tehke sellest vanasõna, vanad eestlased.

Minu soovil, havi käsul...

Stseen algab.

Siseneb näitleja, vasakult. 

Leiab kuldkalakese.

Kala: “Ma täidan su kolm soovi, kui mu vette tagasi viskad.”

Õnneseen: “Ma soovin, et juuksed püsiksidki sellised, nagu juuksurist välja astudes.”

Kuldkalake vaikib, mõtleb. 

Kuldkalake plahvatab.

Tühjad pihud.

Stseen lõpeb.

Soengulast tulles.

*

Ma reetsin oma juuksuri. Oma juuksuri, kelle juures olen 25 aastat käinud. Ma pole midagi muud nii kaua teinud. Abieluski olen olnud osakese sellest. Aga vaat see suhe, mida annab juba püsisuhteks nimetada. Püsiks abielu sama kaua, oleks fantast. Mida kõike mu vahva juuksur pole pidanud tegema ja/või viisakaks siluma... juuksed teatavasti on taastuv ressurss ja selles vaimus ma olengi need 25 aastat elanud. Ja pärast kõike seda lähen ma teise juurde. Okei, oleksin pidanud teadma. Millal enne kaugsuhetest on asja saanud? Vahel, jah. Aga noh.

Aga maksin selle eest ka kallist hinda. No nii 4-5 korda kallimat kui oma juuksuri juures. Ega ma ei eeldanudki tegelikult, et siin mail 12-16 euro eest pesu ja lõikuse saab. Hea, et niigi läks.

Olen rahul. Kui vaid see kuldkala poleks plahvatanud.

*

Beebil tulevad hambad. Ma usun, et sellega on kõik öeldud. Kes teab, see teab.

Mina enne ei teadnud. Eelmisel beebil tulid justkui muuseas need hambakesed. Lups, ja valmis. Lups ja teine. Lups, lups, lups. Aga vaat magada ei mõistnud see laps. Värske üsaviljake seda viimast oskab. Aga vaat need hambad, need tuleb sõna otseses mõttes igeme seest välja sügada. Kratsida. Kraapida ige maha selle pisikese valge pärlikese pealt.

Mis siin muud enam öelda, kui et 🎶 elu on üks hädaorg...

Mõisa köis ja oma köis

Kuhu sa jätad selle tühja kohvitassi? Miks banaanikoored siin on? Kelle taskurätik siin on? Miks on diivani patjade vahele pressitud beebi ujumistrikoo? Kes selle musta mähkme prükki peab viima? Kelle kahvel on põrandal? Kas märjad rätikud jäetakse hunnikusse maha? Või voodile? Mis ajast see poolik saiake siin on?

Meil on tassid otsas. Ma ei leia taskurätti. Trikoo on kadunud. Kahvleid on kuidagi väheks jäänud. Kus meil kõik rätikud on? Miks voodi märg on? Kuule, midagi haiseb.

Ma saan aru, et nõuka ajal kolhoosis oli poogen, kes mida kaasa vedas ja mis kuhu vedelema jäi. Ja ammu-ammu mõisa ajal oli täiesti ükskõik, kui köie teine ots mööda maad järele lohises. Mõisa oma ju. Yolo.

Aga see on meie ainus köis, nii et korja oma ots heaga üles ja pühi puhtaks. Vaatame, kas sest enam asja saab, või on lohisedes täitsa ära kulunud. Sina tassid oma otsa, mina enda oma. Sest see on meie endi kuradima köis ja teist meil kusagilt võtta pole.

Mõisast ehk saaks. Aga seal on need na ära kulund.